Hawaii eelne aegoktoober 9, 2017

Kätte on jõunud Hawaii Ironmani võistlusnädal. 99% ettevalmistusest on tehtud. On jäänud vaid mõned treeningud Prescottis ja reis Hawaiile.

 

Sellel aastal seadsin enda jaoks eesmärgiks parandada eelmise aasta ettevalmistuse kõik augud, lootuses treenida veelgi tulemuslikumalt. Suhteliselt ebareaalne eesmärk 38 aasta vanusele sporlasele, aga kui ei proovi, siis ei saa ka teada.

Teekonda alustasin 1. septembril, koos hea sõbra ja treeningkaaslase Urmas Peikeriga, 3 nädalase kuumaga kohanemise laagriga Tucsonis. Kõigepealt muidugi väikse peatusega Phoenixis, kus sai külastatud juba tuttavaks saanud Fasteri tuuletunnelit. Asend sai üle vaadatud ning mõned väiksed, kuid olulised, muudatused tehtud. Tundub, et minu rattaasend on igaveses muutumises. Sellel aastal andis teha muutusi, milleks ma veel eelmise hooajal võimeline ei olnud. Nüüd peaksin suutma hoida natukene aerodünaamilisemat asendit. Mõni sekunud siit, mõni sealt, aga kokku tuleb päris palju. 

Tucsoni elamise rentisime samasse rajooni, kus ma ka eelmisel aastal treenisin. Ainult selle vahega, et seekord oli meil võimalik kasutada 25 jardi pikkust ujulat ja jõusaali, mis asusid meie elukohast 100m kaugusel. Oli väga mugav treeningule minna. Ning nii bassein kui ka jõusaal olid enamuse ajast suhteliselt tühjad. Ainult pärastlõunal tekkis sinna golfimängust väsinud hõljukeid.

Kuna eelmine aasta olin samas kohas, siis võrdlus käis igapäevaselt. Kahjuks tuleb tunnistada, et paremini õnnestus teha väga vähe asju. Meie eepiliste rattasõitude hulka lisandus 5h sõit nii, et varjus oli 39-40C. Peale 2h sadulas ma lihtsalt ei soovinud enam mitte kunagi rattaga sõita. Aga koju oli veel 3h tulla. See oli nii vaimselt kui ka füüsiliselt väga raske päev, millest läbinärimiseks kasutasime oma spordijookide kõrval ka bensiinijaamades leiduvaid külmi karastusjooke. Järgmisel päeval lagunesin jälle laiali, sedakorda siis jooksus. Kuumus pani pingutusele lihtsalt kaane peale ja pikast korralikust jooksus tuli välja hale sörk. Urmas tundis ennast nende tegevuste juures mugavamalt ning tegi vajadusel tiire ja edasi-tagasi otsi, et me enam-vähem ühel ajal tagasi koju jõuaksime. Igapäevaselt oli Urmas nagu kontrollpuuk, kes hoidis silma peal, et kõik saaks tehtud 100% pingutusega ja mitte vähemaga. Päev algas meil tavapäraselt 4.30 äratusega, et päiksetõusul juba rattasadulasse istuda või jooksma siiruda. Peamiselt siis selleks, et saaks enne suure kuuma tulemist mõned kvaliteetsed otsad tehtud.

Peale Tucsonis veedetud kolme nädalat pakkisime kogu ma pagasi autosse ning sõitsime Prescotti. Samas linnakeses tegin ka eelmisel aastal oma Kona ettevalmistuse mägedes olemise osa. Õnneks on sellel aastal ilm meid paremini kohelnud ning ma pole pidanud kogu oma kiledresside arsenali kapist välja kiskuma. Prescotti osaks liitus meiega ka Itaalia sõber Alessandro De Gasperi. Üks väga lahe ja tore treeningkaaslane. Lisaks on ta ka väga kiire. Jooksutreeningutel on küll mõni kord päris masendus peale tulnud, kui kergejalgne Trentino mägikits eest ära jookseb. Kuna ta elab igapäevaselt 1000m kõrgusel merepinnast, siis pole tema jaoks meie 1650m kõrgus just raskete killast. Kohanes ta sellega igatahes väga kiiresti. Treeningtulemuse võrdlemisega olen ka Prescottis igapäevaselt tegelenud. Sellest ongi saanud juba eraldi päeva osa. Ainukene asi on see, et tulemused võiksid olla rohkem selle aasta poole kaldu.

Üks suur muudatus, mis sai eelmise aastaga võrreldes tehtud oli füsio Helvis Trääderi osaline kaasamine laagrisse. See vältis olukorda, kus ma väsinuna ei suuda enda lihashooldusega tegeleda. Nii ongi väga lihtne öelda, et lihased on mul kindlasti paremas seisus, kui eelmisel aastal.

Kokkuvõttes ootan juba võistluspäeva, sest mind tõsiselt huvitab, kui palju ma sellel aastal endast kätte saan ja kuhu ma võrdluses maailma paremikuga mahun.  Tundub, et olen pea samasuguses seisus, kui eelmisel aasta, kuid kuna iga aasta jagatakse kaardid uuesti, siis lõpptulemus selgub ikka alles finishijoonel.

 

Kirjutamiseni!

Marko

Agu Sihvka annab aru…..august 20, 2017

Kui ausalt kõik ära rääkida siis pean ma alustama sellest, kuidas läks Frankfurdi Ironman võistlus. Teen lühidalt.

100m peale ujumise algust pead tõstes nägin endast 15m ees mingit meest ujumas. See tuli üllatusena, sest arvasin, et mina pean hakkama kogu punti vedama. Korraks vaatasin, kas saan talle sappa, aga liikumiskiirususte vahe oli päris korralik. Ei hakanud seda spurti tegema ja jäin 2. punti vedama. Lühiraja EM-i 400m krooli pronksimees Lukazs Wojt ujus meist siis omajagu eespool. Veest väljajoostes pani eelmise aasta Hawaii kolmas mees Patrick Lange minust mööda nagu oleks tal kuhugi väga kiire. Ja järgmist korda nägin teda autasustamisel (sai 6. koha). Järelikult oligi tal kiire. Ratta alguses võtsin konservatiivse joone ning proovisin jääda oma tsooni olenemata sellest, et saksa poisid paugutasid vasakult mööda nagu Autobahnil kombeks. Samas hakkaks tekkima minu seljataha pikk jono meestest, kes tahtsid lihtsalt tempot jagada ja mitte teha. Esimese kahe tõusu peal jäin pundi sappa ja oleks peaaegu mahagi jäänud, kuid tänu “sagani tehnikale” laskumistel tõmbasin vahe kinni. Edasi hakati tegutsema korraliku tilu-liluga.

Keegi ei tahtnud meeste gruppi vedada ja siis käis selline 36-38km/h sõitmine koos pideva tirritamisega. Minul sai sellest siiber u 50km peal ja läksin ette. Panin spidokale 300w peale ja hakkasin selles tempos hagu andma. Enne võistlusraja teist mäge tõmbasin veel korraks punasesse ja mäe sõitsin korraliku laksuga. Punt lagunes  pooleks. Rõõmustasin. Aga 10km hiljem, esimese ringi lõpus, olid mehed taga koostööd teinud ja kõik olid jälle ilusti sabas nagu pardipojad… Kogu edasise ratta ei tulnud MITTE ÜKSKI neist ette tempot tegema. Kõik veeresid 10m piiril selja taga. Jah, ma põletasin grupi 12 mehelisest koosseistust kuus mees ära, aga ikkagi….Nimetage seda taktikaks või milleks soovite, kuid minu jaoks oli see solvav. Loomulikult oli teistel abosluutselt ükskõik, et mina soovisin proovida täita ühte oma sportliku unistust, teha IM alla 8h. Jooksu esimesed ringid olid rasked. Jätsin mõttes hüvasti isegi 8.08 alistamise. Kuid siis hakkas samm kuidagi paremaks minema. Mängu tuli viha. Jooksin kinni kõik mehed, kes olid mul alguses eest libisenud ja nüüd olid kangi saanud. Välja arvatud need kaks kitse, kes kolmandaks ja viiendaks välja kepsutasid. Lõpusirgel surusin munakivi lõigul veel nii, et peaaegu oleks kõhuli käinud. Teadsin, et see aeg, mis ma sellel päeval tegin, võib jääda minu kiireimaks ajaks Ironmani distantsil. Finishis olin väsinud, aga kõige rohkem olin ma tige. Tige enda peale, et ma ei suutnud kohe jooksma hakata kui rattalt maha sain ja tige situatsioonile, millesse sattusin seetõttu, et olin ratta alguses konservatiivne.  Positiivne oli kogu selle loo juures see, et jooksin esimese negatiivse vaheajaga maratoni ja seda ei takistanud isegi üsna soe ilm.

Frankfurdist lootsin kiirelt taastuda, et olla stardis ka Otepää 70.3-l. Aga mida ei juhtunud olid kiire taastumine. Pigem tegelen siiani raami otseks saamisega. Nõelravi, füsiod ja harjutused. Vaikselt läheb asi paremaks.

Hawaii ettevalmistuslaagrid ja kohad on paigas. Lähen ja teen samamoodi 6 nädalat nagu eelmisel aastal, kuid oluliste täiendustega. Enamuse ajast on minuga kaasas samuti Hawaiil stardis olev sõber Urmas ja osa ajast ka füsio Helvis. Vähemalt eeldatavad tingimused korralikuks treeninguks on olemas. Tucsonis kuum naha vahele ja siis Prescottis hõre õhk peale. Mägedest 3 päeva enne starti alla ning otselennuga Konasse. Plaani headuses olen kindel, nüüd on vaja teostust!

Veel tahaksin peatuda pikemalt sellel, et Ironman Hawaiil oleme Kirilliga mõlemad PRO klassis stardis. Juba eelmine aasta oli näha, et see fakt jagas triatloni jälgijad kahte leeri.

Meie Kirilliga oleme nagu kaheraudne püss. Kaba ja päästik on Jüri kindlates kätes. Kui palju püssirohtu on emmas- kummas padrunis sõltub sellest konkreetsest päevast (14.10.2017). Oluline on see, et vähemalt üks meist korraliku tulemuse teeks. Nägin samalaadseid küsimus ja vaateid enne kergejõustiku MM-i maratoni Tiidreku ja Romani puhul. Ja lõpptulemus? Kas Tiidrek on nüüd sellise tulemuse (2min oma isiklikust kehvem) juures hea, sest ta oli sellel päeval Romkast parem? Kui me oleme Kirilliga võistluse lõpuks kolmnadas ja neljandas kümnes, kas siis on tegelikult vahet kumb meist eespool on?

Kirjutamiseni,

Marko

PS Kõikide piltide autor on Ingo Kutsche

Toetajad / supporters

  • Partnerid / partners