Agu Sihvka annab aru…..august 20, 2017

Kui ausalt kõik ära rääkida siis pean ma alustama sellest, kuidas läks Frankfurdi Ironman võistlus. Teen lühidalt.

100m peale ujumise algust pead tõstes nägin endast 15m ees mingit meest ujumas. See tuli üllatusena, sest arvasin, et mina pean hakkama kogu punti vedama. Korraks vaatasin, kas saan talle sappa, aga liikumiskiirususte vahe oli päris korralik. Ei hakanud seda spurti tegema ja jäin 2. punti vedama. Lühiraja EM-i 400m krooli pronksimees Lukazs Wojt ujus meist siis omajagu eespool. Veest väljajoostes pani eelmise aasta Hawaii kolmas mees Patrick Lange minust mööda nagu oleks tal kuhugi väga kiire. Ja järgmist korda nägin teda autasustamisel (sai 6. koha). Järelikult oligi tal kiire. Ratta alguses võtsin konservatiivse joone ning proovisin jääda oma tsooni olenemata sellest, et saksa poisid paugutasid vasakult mööda nagu Autobahnil kombeks. Samas hakkaks tekkima minu seljataha pikk jono meestest, kes tahtsid lihtsalt tempot jagada ja mitte teha. Esimese kahe tõusu peal jäin pundi sappa ja oleks peaaegu mahagi jäänud, kuid tänu “sagani tehnikale” laskumistel tõmbasin vahe kinni. Edasi hakati tegutsema korraliku tilu-liluga.

Keegi ei tahtnud meeste gruppi vedada ja siis käis selline 36-38km/h sõitmine koos pideva tirritamisega. Minul sai sellest siiber u 50km peal ja läksin ette. Panin spidokale 300w peale ja hakkasin selles tempos hagu andma. Enne võistlusraja teist mäge tõmbasin veel korraks punasesse ja mäe sõitsin korraliku laksuga. Punt lagunes  pooleks. Rõõmustasin. Aga 10km hiljem, esimese ringi lõpus, olid mehed taga koostööd teinud ja kõik olid jälle ilusti sabas nagu pardipojad… Kogu edasise ratta ei tulnud MITTE ÜKSKI neist ette tempot tegema. Kõik veeresid 10m piiril selja taga. Jah, ma põletasin grupi 12 mehelisest koosseistust kuus mees ära, aga ikkagi….Nimetage seda taktikaks või milleks soovite, kuid minu jaoks oli see solvav. Loomulikult oli teistel abosluutselt ükskõik, et mina soovisin proovida täita ühte oma sportliku unistust, teha IM alla 8h. Jooksu esimesed ringid olid rasked. Jätsin mõttes hüvasti isegi 8.08 alistamise. Kuid siis hakkas samm kuidagi paremaks minema. Mängu tuli viha. Jooksin kinni kõik mehed, kes olid mul alguses eest libisenud ja nüüd olid kangi saanud. Välja arvatud need kaks kitse, kes kolmandaks ja viiendaks välja kepsutasid. Lõpusirgel surusin munakivi lõigul veel nii, et peaaegu oleks kõhuli käinud. Teadsin, et see aeg, mis ma sellel päeval tegin, võib jääda minu kiireimaks ajaks Ironmani distantsil. Finishis olin väsinud, aga kõige rohkem olin ma tige. Tige enda peale, et ma ei suutnud kohe jooksma hakata kui rattalt maha sain ja tige situatsioonile, millesse sattusin seetõttu, et olin ratta alguses konservatiivne.  Positiivne oli kogu selle loo juures see, et jooksin esimese negatiivse vaheajaga maratoni ja seda ei takistanud isegi üsna soe ilm.

Frankfurdist lootsin kiirelt taastuda, et olla stardis ka Otepää 70.3-l. Aga mida ei juhtunud olid kiire taastumine. Pigem tegelen siiani raami otseks saamisega. Nõelravi, füsiod ja harjutused. Vaikselt läheb asi paremaks.

Hawaii ettevalmistuslaagrid ja kohad on paigas. Lähen ja teen samamoodi 6 nädalat nagu eelmisel aastal, kuid oluliste täiendustega. Enamuse ajast on minuga kaasas samuti Hawaiil stardis olev sõber Urmas ja osa ajast ka füsio Helvis. Vähemalt eeldatavad tingimused korralikuks treeninguks on olemas. Tucsonis kuum naha vahele ja siis Prescottis hõre õhk peale. Mägedest 3 päeva enne starti alla ning otselennuga Konasse. Plaani headuses olen kindel, nüüd on vaja teostust!

Veel tahaksin peatuda pikemalt sellel, et Ironman Hawaiil oleme Kirilliga mõlemad PRO klassis stardis. Juba eelmine aasta oli näha, et see fakt jagas triatloni jälgijad kahte leeri.

Meie Kirilliga oleme nagu kaheraudne püss. Kaba ja päästik on Jüri kindlates kätes. Kui palju püssirohtu on emmas- kummas padrunis sõltub sellest konkreetsest päevast (14.10.2017). Oluline on see, et vähemalt üks meist korraliku tulemuse teeks. Nägin samalaadseid küsimus ja vaateid enne kergejõustiku MM-i maratoni Tiidreku ja Romani puhul. Ja lõpptulemus? Kas Tiidrek on nüüd sellise tulemuse (2min oma isiklikust kehvem) juures hea, sest ta oli sellel päeval Romkast parem? Kui me oleme Kirilliga võistluse lõpuks kolmnadas ja neljandas kümnes, kas siis on tegelikult vahet kumb meist eespool on?

Kirjutamiseni,

Marko

PS Kõikide piltide autor on Ingo Kutsche

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Toetajad / supporters

  • Partnerid / partners