Metropoli BBQ…juuli 7, 2015

11719959_10200915697652858_162225215_n

39C kraadises kuumuses ja Euroopas Ironmani teha on erakordne. Kõik, kes selle katsumuse suutsid lõpuni teha väärivad kummardust, käepigistust ja meelepärast külma karastusjooki.

Kaks päeva enne starti sellisesse kuumusesse saabumine oli raske. Keha tundus kohe kaks kilo raskem ning vett tuli pidevalt peale kallata. Aga tänu aastatega tekkinud kogemusele ning Helgori abile võib öelda, et sain kõigi teele sattunuga hästi hakkama. Võistlemine mõnes maailma metropolis on alati logistilisi väljakutseid esitav ning seda ka seekord. Kui päev enne starti tuli ratas vahetusalasse (13km kaugusel kesklinnast) viia siis tundus, et ka kogu Frankfurdi linn oli sama veekogu poole teel. Veesilm ise on nagu Männiku järv (ehk karjäär). Sissepääs 4 euri ja rahvast meeletult sogases vees sulberdamas. Inimesed muidugi üllatasid asjadega, mida kilomeetrite (ma ei tee nalja) kauguselt randa veeti. Alustades täispuhutavate rõngaste paatide ja lõpetades UFO grillidega. Parkimise korraldus oli saksalik ordnung ning selle sättimine oli lihtsalt ajakulukas.

Võistluspäeva hommikul tõusin 3.45 ja olin vahetusalas juba natukene enne kella 5-te. Järve poole sõitvas bussis vaatasin enda kõrval olevaid inimesi ning tundsin, kuidas ühise eesmärgi, katsumuse raskusest tulenevate hirmude ja rõõmude ning võistluseelse ärevuse jagamine koos 3000 inimesega on erakordne. Tuleb tunnistada, et tuli kerge klomp kurku, sest see on üks põhjuseid miks ma siiani triatloni olen nõus tegema. Harrastajad peavad meie ala eriliseks, sest nad saavad ennast täpselt samal ajal rada läbivate proffidega võrrelda. Hiljem protokolli piiluda ning vaadata kui palju kiiremini võistluse võitja neist teatud rajalõiku tegi. Minu arust on tegemist siiski kahesuunalise liiklusega, sest mind toidab harrastajate entusiasm ning pühendumus. Rõõm pingutusest ning spordi nautimine on asi, mis kipub päevast päeva sporti tehes hägustuma. Harrastajad tuletavad seda mulle ikka ja jälle meelde ning ma olen selle eest neile lõpmata tänulik.

Vahetusala seatud, oli mul veel aega palju ning kuna ilm oli soe, siis andsin üleriided varem ära ning lihtsalt pikutasin kivisel rannal.

11721938_10200915698012867_330256421_n

Start anti seekord rannalt. Minu kõrvalt startis ka hilisem võitja Jan Frodeno. See, mismoodi ta startis meenutas rohkem ITU võistluse starti. Mina olin alalhoidlikum, sest kivisel rannal jooksmisega olen korra oma kanda vigastanud.  Esimese paari minutiga sain aru, et võistlusest kujuneb pikk endaga võitlemise päev. Jäin ujumises maha!!!! Seda ei ole enne juhtunud, aga nüüd ei olnud mul seda kiirendust, millega Frodo (Jan Frodeno hüüdnimi) jalgadesse ujuma asuda. Ujumisest kujunes tegevus, mille käigus ma ennast väga ei kurnanud, kuid kiiremini ka ei oleks jõudnud. Veest väljas, pandi ratta alguses korralik tempo peale. Suutsin seda seedida kuni u 20 kilomeetrini, siis lasin pundil minna, sest tempo tundus minu jaoks natukene liiga kiire. Edasi sain kätte mõned enda võimeid üle hinnanud triatleedid ning vahepeal õnnestus 20km sõita koos hea sõbra Andreas Raelertiga. Temast pidin kahjuks ühel mäel lahti laskma, sest mul lihtsalt ei olnud ka maksimaalselt pingutades sellist liikumiskiirust. Edasine ratas kujunes juba iseendaga juttu puhudes. Kugi treeningute põhjal endale just sellist tempot ennustasingi. Mida ma ei osanud ennustada, oli mõjutama hakkav kuumus ning esimesel munakivi lõigul leelet lasknud esimese joogipudeli kõrs. Samas kohas jäid oma söögist/joogist ilma ka Sebstian Kienle, Frodo ja lugematul hulgal harrastajaid.

11715876_10200915697932865_942677018_n

Ratta lõpus oli minu suurimaks sooviks saada peast kiiver ning jahutada ennast jääga. Arvasin, et läheb paremaks, aga tegelikult läks veel hullemaks.

Jooks oli kui loodusfilmidest nähtud marss parema elu ja rikkalikuma toidulaua poole. Jalg jala ette lootuses, et kunagi jõuan ka finishini. Et saavutada Hawaii kvalifikastiooniks vajalik koht, pidanuks ees liikunud mehed kas katkestama või kõndima hakkama. Aga keegi seda ei teinud. Ma ei tajunud, et olen aeglane enne kui 2. jooksuringil (4 oli kokku) tulid rajale ka kiiremad harrastajad. Kui mehed (ja ka mõned naised) hakkasid mööda minema sain aru, et liikumiskiirus on nadi. Huvitaval kombel elasin viimasel jooksuringil läbi nii negatiivseima, kui ka positiivseima hetke. Kõigepealt nägin, kuidas esimene mees (Frodo) finisheeris ja pidin seda vaadates minema veel ühele jooksuringile. Järgmisel hetkel said akud nii tühjaks, et korrutasin endale vaid seda, et ma ei tohi kõndima hakata ja 2km edasi sain järsku kopsu lahti. Veel 3km ja sain sammu lahti. Edasi oli kuni finishini minek üsna mõnus.

11733514_10200915697972866_1259723839_n

Võitja Jan Frodeno etteastet loen mina üheks kõigi aegade parimaks Iromani distantsi etteasteks. Ta ründas rada algusest peale ning tegi kogu distntsi üksinda ees olles. Ei mingisuguseid taktikamänge peale selle, et ta pani kõik mängu ja valitsev maailmameister kaotas 12-minutiga! Mis oleks juhtunud siis, kui välistemperatuur oleks kasvõi 10 kraadi madalam olnud? 39C asemel 29C…..Maailma tippaeg reaalselt õige pikkusega rajal? Temaga koos Noosas treenides sain ma aru, miks ta on nii hea.Treeningute maht ning intensiivsus olid meeletud. Suurepärane sportlane, hea ja abivalmis inimene. Mul on tema edu üle siiralt hea meel ja ma loodan, et Kona toob tema kappi veel ühe tiitli.

Lõpetuseks veel väga olulised tänud Helgorile ja Martinile, kes hoolitsesid selle eest, et ma sain võistluse ajal kätte kogu vajaliku nänni ning kallasid mulle püksi niipalju jääd, et võtsin seda välja veel 5km hiljem.

Eestlasest kaasaelajad. Te olete parimad! Näha sini-must-valget raja ääres on ütlemata südantsoojendav.

Loomulikult kummardus ja kraaps ka minu sponsoritele ja toetajatele!

11719838_10200915697812862_1584339572_n

Kirjutamiseni,

Marko

Frankfurdi eeljuuli 3, 2015

Rattarada uurimas

Rattarada uurimas

 

Euroopa soojalaine harjal ratsutades olen jõudnud kahe päeva kaugusele Ironman Frankfurdist. Ajasin ju enamuse kaasaelajate närvid punaseks mais tehtud postitusega siis nüüd on aeg aru anda oma otsustest. Kuhu ma siis jõudnud olen? Juuni algusest sai siirdututud Eestimaa lõunaosariiki koos 21CC Triatloniklubi harrastajatega vormi koguma. Esimesel nädalal Jüri mind igaks juhuks veel meestega koos treenima ei lubanud. Ma polnud veel valmis. Laagri teises pooles sain juba oma taseme tõstetud tubli triatloniharrastaja levelile. Edasi sain natukene puhkust ja loa osaleda Valga trialonil, tingimusel, et ma seda 21,1km jooksu ette ei võta.

Võistluse kokkuvõtteks võib öelda kahte asja: pingutuse tegin korraliku, aga edasiliikumise kiirus oleks võinud parem olla. Kõige positiivsem asi oli see, et siis kui rattadistantsi 65km-l “Mopeedi Kirill” mulle järgi jõudis suutsin vastata tema tempole. Tema teadis, et ma jooksma ei lähe ja mina teadsin, et mina jooksma ei lähe. Ja nii me siis sõitsime paarisrakendis, tema 20-100m eespool ja mina kummiga taga. Tean, et mõned inimesed olid pettunud, et ma Kirilliga korraliku “triatlonikahevõitlust” ei pidanud. Mis teha, see peab veel natukene ootama. Aga küll me oma sportliku pürotehnika varud ükskord ka rahva ette toome (trennis tegeleme väiksemat sorti paugutamisega kogu aeg).

Valga pingutusest toibumiseks läks 4-5 päeva aega ja siis sain juba jooksujalad alla. Ratta omad on siiani kadunud asjade hulgas. Ujumine on suht ok. Aga kokkuvõtvalt öelda, et mul on hea meel Frankfurdis ennast maailma parimatega ühele joonele panna. Ma ei ole küll sellises seisus, mis lubaks ülevoolavat enesekindlust, kuid olukord pole paha. Nädalavahetuse ilmaennustus lubab tagasihoidliku 35C pühapäevaks. Usun, et tavapärastele lõpuaegadele võib lisada vähemalt 15min kuni 30min.

IMAG1637

Kaasa saab elada nagu ikka ironman.com-i kaudu. Paneme endale GPS andurid ka külge. Saate vaadata, kui kiiresti ma liigun ja ega ma pole vahepeal jahutuseks jõkke hüpanud.

Seniks kirjutamiseni!

Marko

Monost tagasi stereoks……juuni 5, 2015

Tere,

Peale eelmist positust mõtlesin, et järgmine blogi postitus tuleb salvestada natukene positiivsema heliribaga. Seetõttu kirjutasingi üles lood, mis otseselt või kaudselt sobisid treeningpäeva iseloomustama. Andke mulle andeks mu imelik muusikamaitse, aga siin ta siis on. Monost stereosse tagasi…..

IMG_1130

Esmaspäev:

Ratas+jooks: Queen “Show must go on”

Ujumine: R.Kelly “I believe I can fly”

Ratas ja jooks olid enesetundelt suht kesised, kuid siin ja seal olid märgid, et asjast võib asja saada. Õhtusel ujumistreeningul suutsin paar sähvatust teha ning see tõstis natukene enesekindlust.

Teisipäev

Jooks: Beck “Loser”

Ratas: R.E.M Bad Day

Öiseid unetunde jäi väheks. Hommikune enesetunne oli äärmiselt kehva. Jooksutreeningul jooksin sama ajaga 800m lõike nagu ma tavaliselt jooksen 1km pikkuseid lõike. Mitte kõige positiivsem hetk nädalast.

Pealelõunane ratas oli jätkuvalt raske, kuid tänud heale seltskonnale läks aeg kiiremini.

Kolmapäev

Ujumine: Simply Red “Sunrise”

Jooks: Katrina and the Waves “Walking on sunshine”

Hommikust ujumist väänasime Sassiga Nõmme ujulas. Oli raske, tõsiselt raske, aga imesin ennast sellest läbi. Peale seda võtsime Sassiga ujula kohvikus  kohapeal küpsetatud saiakese ning kohvi. Jooks oli juba parem. Päike paistis, jalad käisid ilma suurema vaevata ringi ning ma sain treeningut üle pika aja nautida.

Neljapäev

Ratas:  Tracy Champman “Fast Car”

Jõud+ujumine:  Tanel Padar “Saadan kuradile”

Tundus nagu hakkaks jää kuhugi poole liikuma. Ligi 6,5h treeningpäev ei olnudki väga raske.

Reede

Ratas+jooks: U2 “Beautiful day”

Ujumine: Live “Selling the drama”

Ilm oli ilus ja hommik mõnusalt värske. Enesetunne on jälle parem. Ujumises sain trenniga hakkama aga selleks läks vaja natukene vaimujõudu.

Laupäev

Ratas+jooks: Snoop Dog & Anna Kendrick “Winter wonderland, here comes Santa Claus”

Saime abikaasaga reede õhtul linnaloa ning käisime vaatasime filmi Picth Perfect 2. Minu sisemine teismeline tüdruk sai ennast välja elada ning Snoop Dog-i jõululaul puges niimoodi naha alla, et terve järgmise päeva ei saanud seda meelest.

Pühapäev

Jooks: Pink Floyd “Run like hell”

Jooks hakkab juba meeldima ja see on üks minu lemmik jooksulauludest.

Nädala võtab kokku see: lugu

Keegi ei peagi aru saama, miks ma sporti teen. Peaasi, et ma ise aru saan 😉

Marko

PS praeguseks olen jõudnud oma otsaga Otepääle treeninglaagrisse. Kiirused on paranemas ning varsti jäksan juba Eesti parimate harrastustriatleetidega rattal sammu pidada!

 

Toetajad / supporters

  • Partnerid / partners