Ettevalmistus IM Frankfurdiksjuuni 17, 2016

IMG_2739

Font-Romeu

Olen esimest korda selles 1967 aastal avatud, Mehhiko OMi ettevalmistuseks ehitatud, Prantsusmaa treeningkeskuses. Tegemist on 1850m kõrgusel merepinnast asuva keskusega, kus on kõik olemas väga paljude spordialade treeninguteks. Koht on täielik 5- võistlejate paradiis, sest kergejõustiku staadioni vastas on ka tallid hobustele. Lisaks mainitule on mulle näidatud: suurt pallimängude saali, kus antud hetkel on mitmeid ja mitmeid vehklemisradu maha pandud, 2 jõusaali, suur maadlussaal, jäähall, 25m ja 50m pikkune ujula, meditsiinikeskus, saunakompleks, söökla, ühiselamu jne Keskuse küljes on ka spordikool (ehk siis meie mõistes Audentese gümnaasium). Ühesõnaga ma olen päris kindel, et Sport elab siin.  (veel …)

“Hello from the other side”!aprill 14, 2016

11719838_10200915697812862_1584339572_n

Tõenäosus, et füüsiline vorm õnnestub realiseerida heaks tulemuseks on alati väike. Kõik võib olla suurepärane, kuid on tuhat võimalust asi tuksi keerata. Viimased nädalad enne starti tundsin, et sisemuses pulbitseb jõud, mida pole seal olnud pea aasta aega. Aga nüüd tuli see ka esile tuua.

(veel …)

Hello Africa……aprill 3, 2016

 

Lõvid. Õnneks aia taga....
Ironman South-Africa kell tiksub armutult. Neid ridu kirjutan Johannesburgist, kus olen heade tuttavate juures resideerunud viimased 10 päeva. On aeg võtta kokku viimasest sissekandest siiani möödunud aeg. 6 nädalat Lanzarotel läks väga kiirsti. Sain ennast üsna kiiresti treeningrütmi sisse. Ainukene tagasilöök tuli viimase, kuuenda nädala alguses, kui pidin kaks treeningpäeva rahulikumalt võtma, sest olin külmetanud. See oli närvesööv hetk. Enesetunne ei olnud hea, seljataga olid viimase aasta parimad treeningud ja laagri lõpuni vaid 5 päeva. Õnneks kehv enesetunne taandus ja viimased 5 päeva sai mõnuga möllatud. Abikaasa Kai võrdleb mind tihti munakoorega. Et kui koor on terve, siis võib ka puust munale augu sisse koksida, kuid kui kuskilt peaks pragu sisse tulema, siis on tippsportlane hädine nagu pesast alla kukkunud linnupoeg.
Reis LAV-i ei kujunenud just kõige kergemaks. Tänu Pranstusmaa lennundusametnike 47.dale streigile viimase 7 aasta jooksul, oli Prantsuse õhuruum 24h suletud. Irooniline oli selle juures see, et lennata lubati Air France lennukitel. See tähendas aga, et mina olin koos päris mitme saatusekaaslasega 24h aheldatud Madriidi. Õnneks kohtles Lufthansa meid nii hästi, et sain toa 4* hotellis ning kolm korda päevas “rootsi lauas” süüa. Õhtusöögilaua vestlused saatusekaaslastega olid väga huvitavad, sest Taanlased oskavad ju alati ka kõige kehvemas olukorras, (nemad pidid olema Madriidis 48h) piisava tasuta alkoholi olemasolul, suurepärase meeleolu luua.
Johannesburgi jõudes ei suutnud ma vastu panna ning kihutasin kiirteel oma õigest mahasõidust mööda ja tegin kena sõidu Pretoriasse ja tagasi. Ega peale pikka lennukis istumist pole ju midagi targemat teha kui autoroolis kiirteel kihutada ja kuulata, kuidas kiirtee maksed piiksuvad (e-tolli süsteem, mis registreerib läbisõidetud tasulised teelõigud). Lisaks sain esimese 10min jooksul oma rendiauto aknasse ka kivi. Loomulikult polnud mul selle vastu kindlustust võetud. Sel hetkel oli küll tunne, et ei tea, kas kõrgemad väed üritavad mulle öelda, et äkki ei tasuks siin starti ronida.
Igapäevaselt mööda Johannesburgi tänavaid rattaga sõites olen tähele pannud, et kõige kehvemad juhid (ratturite suhtes) on ikka samasugused nagu Eestis (kas ostamatusest ratturitega arvestada või mitte soovides ratturiga arvestada). Üllatav on see, et Aafrikas on tee ääred puhtamad kui Lanzarotel. 6 nädalase laagri jooksul läks mul seal nii mitu korda rattakumm katki, et lappimiskomplekti lappidest enam ei piisanud ja ma pidin oma rahkotti tublisti luftitama. Siin on teed puhtamad, välja arvatud mõned ristmikud. Liikluses on kõige huvitavamad tegelased marsruuttakso juhid. Olgu kõrvalepõikena lisatud, et see on siin põhiline transpordi vorm. Nende juhtide jaoks on liikluseeskirjad soovituslikud. Punane tuli on lihtsalt punane tuli, mitte keelav signaal. Hommikuti suures liikuses olles tuleb olla üli tähelepanelik ja valvas.
Treeningud keskmäestikus on läinud üpris hästi. Kohanesin siinsete tingimustega kiiresti ning suutsin enam vähem arvestatavad kiirused saavutada juba 7 päevaga. Kuigi peab mainima, et neid kiiruseid saada, olen pidanud endal sooled sõlme pingutama. Pingutamine on seejuures olnud hea, valu on olnud hea, mis annab lootust ka võistluseks.
Ironman South-Africa stardis on päris palju tegijaid mehi, kuid kahjuks ei stardi viimase aasta Kona kuningas Jan Frodeno. Ta ei ole suutnud ennast terveks ravida peale seda, kui ta 70.3 Dubai käigus säärelihast kahjustas. Minu võimalused paistavad statistikute arvates olevat üsna tagasihoidlikud. Ise saate neid uurida siit.
Keskmäestiku tulemise põhjuseks oli proovida ettevalmistuses varianti, kus põhilise töö teen merepinnal (Lanzarotel) ja mägedes olen nn taastumas. 3 päeva enne võistlust lähen tagasi alla, siis juba Port Elizabethi kus 10.04 kell 6.30 start antakse. Loodan, et siis hakkab hapniku peale pritsima nii uksest kui aknast…..
Kui on üks asi, mis mind enne starti vihale ajab, siis see on võistluse korraldajate suhtumine. Kõigepealt läks neil 5 nädalat aega, et mu registreerimissoovile vastata. Siis ei saanud nad mulle LAV-i saatkonna jaoks dokumenti tehtud ja nüüd on järjekordne eetrivaikus, kui palusin juhiseid/abi Port Elizabethis majutuse/transferi saamiseks. Lõpuks broneerisin majutuse ja rendiauto. Olen harjunud hakkama saama ja saan ka seekord.
Järgmine sissekanne blogisse “teispoolsusest”.
Marko

(veel …)

Toetajad / supporters

  • Partnerid / partners