Sadulast maha……oktoober 13, 2018

3 nädalat Ironmanist taastumiseks on selgelt liiga lühike aeg. Jalad olid kanged väga pikalt ning liikuma ennast sundida oli raske. Olin aasta alguses ennast Trans Vorarlbergi triatlonile kirja pannud, et teha oma igaaastane visiit Skinfiti peakorterisse. Visiit, mille käigus sai kohtutud omanike ning CEO-ga ning tehtud mägedes ka üks 6h pikkune fotosessioon. Tulemusi saab uurida järgmisest Skinfiti kataloogist.  (veel …)

Ironman Tallinnoktoober 11, 2018

 

3 nädalat oli ITU pika distansti MMi ja IM Tallinna vahel. Ironmani korporatsiooni PRO registreerimise miinimum nõudeid jälgides olin ma ennast juba kirja pannud, kuid seda kas ma stardin või mitte pidin koos treener Jüriga otsustama vahetult enne võistlust. Eestisse tagasi jõudes paigutasin kogu pere kahte autosse ära ning tänu kaaspiloodi Sirleti abile jõudsime ühes tükis ka Otepääle. Kõik see teekond selleks, et oleksime perena koos, ning mina saaksin lihtsalt vaatada Tartus EMil stardis olevate sportlaste treeninguid ja võistlusi. Minu enda enesetunne ei olnud kehva, kuid esimest korda julgesin massazi minna alles kolmapäeval, 4 päeva peale starti. Vaikselt, väga vaikselt taastusid jõuvarud ning ka lihased hakkasid järgi tulema. Ujumises sain endale jalad alla ja rattasõit polnud ka paha, kuid jooksujalgade leidmisega läks ikka aega. IM Tallinna võistlusnädalal nägid treeningud välja nii nagu nad võiksid olla ja 3 päeva enne starti sai otsus vastu võetud, et lähen proovima. Ma olin täiesti teadlik, et Ironmaniks on minu ettevalmistus puudulik. Kui oled terve aasta teinud tööd selleks, et joosta 30km tugevalt siis 42km on ikka 12km pikem (üllatus!). Arvasin, et kogemused ja aastatega tehtud treeningud annavad mulle siiski võimaluse tulemus välja pigistada. Jüriga leppisime kokku, et on mis on, aga ujumises ja rattas tuleb niipalju “kuuma anda” kui võimalik ja eks siis on näha, mis jooksus saab. Loomulikult oli ka minu meeltes pidevalt Tallinna lahe vee temperatuur. Stardinimekirja vaadates teadsin, et kui ujumist ei tule või see on lühendatud siis läheb mul väga raskeks midagigi välja võidelda. Päev enne starti käisin ka merevett proovimas ja ennast vaimselt ette valmistamas. Oli jahe, kuid ujutav. Tegin mõnusad 30min. 
(veel …)

Võistlus Odensesseptember 5, 2018

Olen teile võlgu mitmeid postitusi aga ühte patta ma neid sellest hoolimata panema ei hakka. 

Alustades algusest siis eelmine postitus rääkis sellest, kuidas ma valmistusin ITU pika distantsi MMiks. Kopenhaagenis maandudes oli minu taustatiim Urmase, Jaanuse ja Kaia näol juba kohal, ning muud ei jäänudki üle, kui oma ahter rendibussi tagaistmele sättida ja teekond Odensesse võis alata. Kohale jõudes ootas meid juba ees Ceramicspeedi mehhaanik, kes installis kõik vajalikud osad mu võistlusrattale. Olin peale Hawaii Ironmani keraamilised laagrid rattalt maha võtnud ja nüüd sai need tagasi pandud. Kõik see toimus meie AirBnB kortermaja ees. Mis tõi omajagu uudistajaid, et “mida te siin kõnniteel teete”? 

Samal päeval käisin ka osa rattarajast üle ja sain aru, et tegemis on täiesti “pannkook” lameda rajaga. Igatahes võistluse käigus esimest käiguvahetajat puudutama ei pidanud. Ujumine toimus kanalis, kus vesi üldse ei liikunud ning jooksuring, 7,5km pikk, oli linna südames mööda tänavaid ja pargiteid. Uuesti olla ITU reeglite maailmas, esimest korda peale Pekingi Olümpiat, oli omamoodi tore. Võistlusvormi reeglid jms, mis IM üritustel on teisejärguline. Oma konkurente eemalt vaadatates tundus, et ma võiksin olla konkurentsivõimeline. 

Võistluspäeva hommik ei erinenud sugugi sellest, kuidas ma valmistun Ironmaniks. Kohvi ja moosisaiad sees, võtsime suuna vahetusala poole. Kui kohale jõudsime polnud proffidele isegi mitte registreerimislauda valmis pandud…..mis oli aga üks väike osa sellest tohuvapohust, mis võistlushommikul vahetus- ja stardialas valitses. Näiteks ei olnud tualetid lahti ja võtit omava inimese kohalekutsumine võttis oma 30min aega. Seda kõike hetkel kui hunnik kollaste silmadega võistjejaid seisis jalad ristis järjekorras. Õnneks oli minu tugistruktuur Jaanuse ja Urmase näol lähedal ning WC ukse taga ootamisest tekkinud ajalünk sai kiiresti täidetud. Sain õigel ajal ujumissoojendust tegema, aga kui ma tahtsin näha täpselt milline näeb välja T1 ja kus mu asjad ripuvad siis saadeti mind pikalt: mul polevat vaja seda teada…. Kui seadsime üles rattaid tuli minu juurde šveitslane Ruedi Wild, kellega koos olen ma võistelnud juba omajagu aastaid. Tema jutt oli lihtne. Võistlemas on üks noor Hispaanlane Dapena ja, et me peame tal tegema rattas taktikaliselt elu raskeks, sest jookseb ta meid kõiki sirgeks. 

Ujumisstart. Peale 200m ujumist võtsin sisse koha esimeses reas. 3km rada oli kanalis edasi-tagasi ning poolepeal üks ITU lemmikasi, Austrialian exit, ehk siis koht, kus ronisime ühest otsas pontoonile ja teisest otsast hüppasime uuesti sisse. Seal nägin, et sabas on ca 5 meest. Pani imestama küll, sest ma arvasin, et ma olen parem ujuja. Teises pooles panin natukene kätele sagedust juurde ja lasin tuuleveskil käia. Tänud sellele hakkasid meeste vahele vahed tulema. Veest tulin välja ees, kuid Dapena oli kohe sabas. Ratta esimene 40km oli suht igav. Mina ees Dapena seljataga ja mitte kedagi teist polnud näha. Siis jõdusid järgi ka Ruedi ja taanlane Pedersen. Huvitav on see, et kuni 95km, ei tulnud Ruedi ette, et oma nn taktikat ellu viia. Ja siis kui tuli pani sellise laksu, et mul oli tõsiseid raskusi kontakti hoidmisega. 15km enne lõppu lasingi natukene kergemaks ja siis tuli Pedersen ette tempot hoidma ja Ruedi sai ca 20sek edu. Hakkasin ennast vaikselt jooksuks valmis panema. Enda ümber vaadates sain aru, et oleme kokku 6-kesi ja paari tugevat jooksjat pole punti jõudnud. Teine vahetusala oli maaaluses parkimismajas. Päris huvitav kogemus. Jooksed ratas käekõrval kuhugi pimedasse urkasse ja siis jooksusussid jalas juba jälle valguse poole. Jooksin alguses 5. kohal, siis edenesin ja jooksin Molinarist (ITA) mööda. Edasi hakkasin noort pikka pranstuse venda Maurel’i jälitama. Läks 7km enne kui kätte sain. Aga kui sain, siis panin kohe ka juurde. Mägedes ettevalmistus oli läinud 100% täppi. Iga sõõmuga tuli õhku nii peale, et hoia ainut kere selle liikumiskiiruse juures koos ja tulemus tuleb. Kuna jooksuringil oli väga palju kurve siis keskendusin pidevalt kahele asjale: tempo (sagedus) ja nurgad sirgeks. Nii mõnelgi sisekurvis seisnud vabatahtlikul pühkisin õlaga nina puhtaks. Samas nägin ka oma konkurente pidevalt ja nemad nägid mind. Tiim oli raja ääres edastamas nii Jüri etteantud sõnumeid kui ka omapoolseid eestikeelseid detsibelle. Viimasel ringil oli selge. Medali võitmine on ainult minu jalgades. Liiguta neid kiiresti ja see on sinu…..Hirmuäratav. Finishisirgele keerates nägin 100m kaugusel Ruedit. Ta vaatas korraks tagasi ja kablutas siis üle finishijoone, et seejärel kokku vajuda. Mina jäin peale fininshit jalgadele. No kuidas siis medali omanik ennast murul püherdab. Kiire intevjuu ning siis juba kangetel karkudel esimese söögikoha poole. Iga ampsuga burksi närides ununes tükike sellest valust, mida ma viimase 5,5h jooksul olin tundnud. Tagasi elamisse jõudes ja Jüriga suheldes tuli välja, et mul on vaja minna lõdvestussõidule. Seda ma ka tegin. Täitsa nauditav tegevus oli. 

Õhtul sain linna keskväljakul medali kaela ja selles oli midagi eriliselt hinge puudutavat vaadata Eesti lippu masti tõusmas. Loomulikult oleks parem olnud ka Eesti hümni kuulata kuid Dapena vastu ma sellel päeval küll ei saanud….

 

Tiim medaliga!

 

Toetajad / supporters

  • Partnerid / partners