Noor, kiire ja vihane….veebruar 11, 2016

 

Foto Jimmy Johnsen

Foto Jimmy Johnsen

Nädalase kodusoleku jooksul oli mul kaks jutuajamist teemal, miks ma enam sporti nii vihaselt ei suhtu ja kas ma ei ole liiga mugavaks muutunud. Esimeseks arupärijaks oli abikaasa ja teiseks hea sõber. Hakkasin siis vaikselt mälulõnga kerima, et milline ma siis olin kui ma triatloniteed alustasin.

Ilmselgelt oli mul suur saavutus/tõestamisvajadus, sest oli ju üks ujumistreener mulle kunagi moka otsast öelnud, et “oled üks auahne vanapapi”. See läks mulle hinge, sest ma ei teinud mitte midagi muud, kui VÕITLESIN ja võitsin tema selle hetke parimat õpilast. Eks nüüd pean talle aitähh ütlema, et ta oma jutuga mulle veel rohkem puid alla pani. Leek põleb siiani.

Soov maailma näha oli suurem. Iga uus reis viis uude kohta ja kus sai kohatud uusi inimesi. Elu tuhises väga kiiresti, ise seda tajumata. Siiani lähevad aastad kiiresti. 3 Ironmani ettevalmistust ja aasta ongi läbi. Samas olen leidnud, et võistluskohtade tundmine on pigem pluss kui miinus. Sai ju Taupos, Uus-Meremaalgi ennem kaks korda käidud, kui võit lõpuks koju tuli. Loomulikult on võistlusi, kohti ja situatsioone, kuhu ma enam sattuda ei sooviks, kuid enamikus on pakkunud reisid vaid positiivset. Ironman South-Afrikaga lisandub minu arsenali ka mõni uus asi:

Võistlen sellisel rajal esmakordselt

Võistlen esmakordselt Ironmanil nii, et tulen vahetult enne võistlust keskmäestikust (Johannesburg) alla. Positiivsed kogemused, mis ajendasid seda ette võtma on 70.3 distantsil proovitud.

Uus rattaasend, mis sai alles 2 nädalat tagasi Phoenixis paika.

Vanad asjad millele seekord toetun:

Teen lõviosa oma treeningutest Lanzarotel. Olen päris mitmel hooajal just Kanaari saartel treeninud ning saavutanud selle pealt häid tulemusi. Kõige eredam näide on muidugi 2014.a. hooaeg, eriti selle algus.

Jüri muudab küll minu vanuse tõttu treeningplaani kergemaks, kuid põhimõtted ja ülesehitus jääb ikka samaks.

Varustus (Skinfiti riietus, Trek/Bontrager rattavarustus, Saucony tossud, TRI11 kalipso, SIS sporditoidud, Torhans aeropudel, Zoggs ujumisprillid ning Saltsick kapslid) on ikka sama, järele proovitud ning kindlalt parim!

Perekonna toetus, ehkki esimest korda kogesin hetke, kui mu 5 aastane tütar uuris, et kas ma ikka PEAN kodust ära minema……mis loomulikult ei kergendanud kodust lahkumist isegi minusugusel egomaniakil.

Mis siis ikkagi eraldab 36 aastast mind 22 aastasest?

Sport on õpetanud, et saavutusvajadust ei pea enam iga päev teistele väljendama, et tõestada selle olemasolu. Ma ajan oma asja. Ma ei pea võistlema kellegiga trennis. See võib olla positiivne, kuid tundes ennast on sellel ka negatiivsed pooled. Koos treeninda on mugavam ning vaheldusrikkam, kuid selleks peb olema füüsiliselt ja vaimselt valmis. Olen aastate jooksul tagasi lükanud mitmeid kutseid treenida koos väga tugevate sportlastega. Miks? Peamiselt sellepärast, et olen tundud, et minust poleks nendele sellel hetkel väärilist partnerit (vigastused, Mono jne). Isegi maailma tippudega koos treenides soovin olukorda ikka enda arenguks ära kasutada, mitte olla klobimiskotiks. Viimasena on läbipõlemine granteeritud ja sellest pole suurt abi kui suur staar pärast sotsiaalmeedias kaasa tunneb. Minu tegemised jääks ju tegemata ja võistlemised võistlemata!

Viimase 14. aasta jooksul on sport mind mitmel korral maha murdnud ning pakkunud väljakutseid, millega toimetulemiseks olen pidanud ennast maksimaalselt mobiliseerima. Need väljakutsed on karastanud, kuid samas on nad jätnud oma jälje nii kehale kui vaimule. Aga kuidas karastub teras? Ikka nii kui talle haamriga pähe taotakse ning kordamööda sooja ja külma kastetakse.

Vastus on vist, et noorest maailma avastavast vasikast on saanud visa ja siit-sealt natukene roostes raudmees. Tunnen ikka suurt rõõmu sellest, et saan iga päev minna välja ja vaadata, kui kaugele lasevad vaim ja keha piirid viia just sellel või teisel hetkel. Olen õppinud ka seda, et mõnikord tuleb rohkem puhata kui varem, sest kehasse on läbisõitu kogunenud omajagu. Võistlused on pidupäevad, kus treeningutega kogutu saab rahva ette tuua. Kedagi tegelikult ei huvita, kui paju su hargivahe valutab peale 200km rattasõitu ega see, kuidas mõnikord on aju päeva lõpuks nii tühi, et õhtusöögi menüü väljamõtlemine tundub võimatu ülesandena. Õnneks ei ole triatlon nagu 100m jooks, kus Hr Bolt jõuab finishisse ikka ilma ühegi higitilgata ning laitmatus korras oleva soenguga. Kui triatloni pealtvaataja natukenegi lähemalt uurib, siis ta näeb rohkemat ka võistluse käigus. Triatloni finishisirge on kõike muud kui näppe taeva poole viskavate atleetide paraad. Esiteks näevad enamus triatleete finishis välja nagu oleks nad just alla neelanud terve sidruni ning võistlusvorm on tavapäraselt higi ja/või muude kehavedelikega koos. Ei mingit ilu, puhas higine sinikraede sport. Vahel harva kerkivad esile sellised sportlased, kes teevad seda kõike vastupandamatu elegantsiga. Nagu tegeleks nad peotantsu, mitte triatloniga. Sellesse kategooriasse kuuluvad praegustest staaridest olümpiadistantsil Javier Gomez-Noya (galantne Hispaania härrasmees) ja Ironmani distantsil Jan Frodeno. Samas olen kindel, vägagi kindel, et ka neil on valus. Väga valus. Aga suurtel sportlastel ei paista need pingutused nii raskelt tulema.

Nüüd läks küll jutt pikaks, aga ehk siis sellest natukeseks piisab, sest järgmised nädalad mööduvad ennast Arrecife getos üles treenides.

“Don’t loose the grip of the drems of the past, you must fight just to keep them alive”

Kirjutamiseni,

Marko

PS. Uue ja huvitava muusika ning kirjanduse soovitused on jätkuvalt teretulnud, saab ehk järgmise võistluse jaoks uue tausta.

(veel …)

Kõrb, kaktused ja tunnelis olev tuulveebruar 1, 2016

IMG_2276

2016.a. Hooaeg on alanud. Esimene treeninglaager on lõpetatud, esimene eesmärk on seatud esimesed ja kõige suuremad muutused on tehtud. Nüüd on jäänud ainult trenni teha ja ka kõik teised pardid ritta saada. Ja need on ikka sellised rasvased pardid, mille küpsetamiseks läheb vähemalt 6h. Ok, tundub, et hakkasin jälle mõistukõnes rääkima. Kõigest siis lähemalt.  (veel …)

Kodumajutused…..november 18, 2015

Ma olen juba aastaid mööda maailma reisinud. Aga ikka ei ole käinud ma Giza püramiidide juures, Sixtuse kabelis või Uus-Meremaa lõuna saarel. Sporti tehes ei jää alati aega tursimiks. Triatlon on andnud mulle hoopis teised võimalused. Kodumajutused. Olen näinud lähedalt, mismoodi elavad inimesed siin ja sealpool suurt lompi, idas ja läänes, põhjas ja lõunas. Täna tunnen ma, et see on andnud mulle meeletult. Postitan siin nüüd mõne huvitavama kodumajutuse, kes minu teele on sattunud. Mitte kõik, sest seda ei jäksaks keegi läbi lugeda.  (veel …)

Toetajad / supporters

  • Partnerid / partners