“Hello from the other side”!aprill 14, 2016

11719838_10200915697812862_1584339572_n

Tõenäosus, et füüsiline vorm õnnestub realiseerida heaks tulemuseks on alati väike. Kõik võib olla suurepärane, kuid on tuhat võimalust asi tuksi keerata. Viimased nädalad enne starti tundsin, et sisemuses pulbitseb jõud, mida pole seal olnud pea aasta aega. Aga nüüd tuli see ka esile tuua.

(veel …)

Hello Africa……aprill 3, 2016

 

Lõvid. Õnneks aia taga....
Ironman South-Africa kell tiksub armutult. Neid ridu kirjutan Johannesburgist, kus olen heade tuttavate juures resideerunud viimased 10 päeva. On aeg võtta kokku viimasest sissekandest siiani möödunud aeg. 6 nädalat Lanzarotel läks väga kiirsti. Sain ennast üsna kiiresti treeningrütmi sisse. Ainukene tagasilöök tuli viimase, kuuenda nädala alguses, kui pidin kaks treeningpäeva rahulikumalt võtma, sest olin külmetanud. See oli närvesööv hetk. Enesetunne ei olnud hea, seljataga olid viimase aasta parimad treeningud ja laagri lõpuni vaid 5 päeva. Õnneks kehv enesetunne taandus ja viimased 5 päeva sai mõnuga möllatud. Abikaasa Kai võrdleb mind tihti munakoorega. Et kui koor on terve, siis võib ka puust munale augu sisse koksida, kuid kui kuskilt peaks pragu sisse tulema, siis on tippsportlane hädine nagu pesast alla kukkunud linnupoeg.
Reis LAV-i ei kujunenud just kõige kergemaks. Tänu Pranstusmaa lennundusametnike 47.dale streigile viimase 7 aasta jooksul, oli Prantsuse õhuruum 24h suletud. Irooniline oli selle juures see, et lennata lubati Air France lennukitel. See tähendas aga, et mina olin koos päris mitme saatusekaaslasega 24h aheldatud Madriidi. Õnneks kohtles Lufthansa meid nii hästi, et sain toa 4* hotellis ning kolm korda päevas “rootsi lauas” süüa. Õhtusöögilaua vestlused saatusekaaslastega olid väga huvitavad, sest Taanlased oskavad ju alati ka kõige kehvemas olukorras, (nemad pidid olema Madriidis 48h) piisava tasuta alkoholi olemasolul, suurepärase meeleolu luua.
Johannesburgi jõudes ei suutnud ma vastu panna ning kihutasin kiirteel oma õigest mahasõidust mööda ja tegin kena sõidu Pretoriasse ja tagasi. Ega peale pikka lennukis istumist pole ju midagi targemat teha kui autoroolis kiirteel kihutada ja kuulata, kuidas kiirtee maksed piiksuvad (e-tolli süsteem, mis registreerib läbisõidetud tasulised teelõigud). Lisaks sain esimese 10min jooksul oma rendiauto aknasse ka kivi. Loomulikult polnud mul selle vastu kindlustust võetud. Sel hetkel oli küll tunne, et ei tea, kas kõrgemad väed üritavad mulle öelda, et äkki ei tasuks siin starti ronida.
Igapäevaselt mööda Johannesburgi tänavaid rattaga sõites olen tähele pannud, et kõige kehvemad juhid (ratturite suhtes) on ikka samasugused nagu Eestis (kas ostamatusest ratturitega arvestada või mitte soovides ratturiga arvestada). Üllatav on see, et Aafrikas on tee ääred puhtamad kui Lanzarotel. 6 nädalase laagri jooksul läks mul seal nii mitu korda rattakumm katki, et lappimiskomplekti lappidest enam ei piisanud ja ma pidin oma rahkotti tublisti luftitama. Siin on teed puhtamad, välja arvatud mõned ristmikud. Liikluses on kõige huvitavamad tegelased marsruuttakso juhid. Olgu kõrvalepõikena lisatud, et see on siin põhiline transpordi vorm. Nende juhtide jaoks on liikluseeskirjad soovituslikud. Punane tuli on lihtsalt punane tuli, mitte keelav signaal. Hommikuti suures liikuses olles tuleb olla üli tähelepanelik ja valvas.
Treeningud keskmäestikus on läinud üpris hästi. Kohanesin siinsete tingimustega kiiresti ning suutsin enam vähem arvestatavad kiirused saavutada juba 7 päevaga. Kuigi peab mainima, et neid kiiruseid saada, olen pidanud endal sooled sõlme pingutama. Pingutamine on seejuures olnud hea, valu on olnud hea, mis annab lootust ka võistluseks.
Ironman South-Africa stardis on päris palju tegijaid mehi, kuid kahjuks ei stardi viimase aasta Kona kuningas Jan Frodeno. Ta ei ole suutnud ennast terveks ravida peale seda, kui ta 70.3 Dubai käigus säärelihast kahjustas. Minu võimalused paistavad statistikute arvates olevat üsna tagasihoidlikud. Ise saate neid uurida siit.
Keskmäestiku tulemise põhjuseks oli proovida ettevalmistuses varianti, kus põhilise töö teen merepinnal (Lanzarotel) ja mägedes olen nn taastumas. 3 päeva enne võistlust lähen tagasi alla, siis juba Port Elizabethi kus 10.04 kell 6.30 start antakse. Loodan, et siis hakkab hapniku peale pritsima nii uksest kui aknast…..
Kui on üks asi, mis mind enne starti vihale ajab, siis see on võistluse korraldajate suhtumine. Kõigepealt läks neil 5 nädalat aega, et mu registreerimissoovile vastata. Siis ei saanud nad mulle LAV-i saatkonna jaoks dokumenti tehtud ja nüüd on järjekordne eetrivaikus, kui palusin juhiseid/abi Port Elizabethis majutuse/transferi saamiseks. Lõpuks broneerisin majutuse ja rendiauto. Olen harjunud hakkama saama ja saan ka seekord.
Järgmine sissekanne blogisse “teispoolsusest”.
Marko

(veel …)

Noor, kiire ja vihane….veebruar 11, 2016

 

Foto Jimmy Johnsen

Foto Jimmy Johnsen

Nädalase kodusoleku jooksul oli mul kaks jutuajamist teemal, miks ma enam sporti nii vihaselt ei suhtu ja kas ma ei ole liiga mugavaks muutunud. Esimeseks arupärijaks oli abikaasa ja teiseks hea sõber. Hakkasin siis vaikselt mälulõnga kerima, et milline ma siis olin kui ma triatloniteed alustasin.

Ilmselgelt oli mul suur saavutus/tõestamisvajadus, sest oli ju üks ujumistreener mulle kunagi moka otsast öelnud, et “oled üks auahne vanapapi”. See läks mulle hinge, sest ma ei teinud mitte midagi muud, kui VÕITLESIN ja võitsin tema selle hetke parimat õpilast. Eks nüüd pean talle aitähh ütlema, et ta oma jutuga mulle veel rohkem puid alla pani. Leek põleb siiani.

Soov maailma näha oli suurem. Iga uus reis viis uude kohta ja kus sai kohatud uusi inimesi. Elu tuhises väga kiiresti, ise seda tajumata. Siiani lähevad aastad kiiresti. 3 Ironmani ettevalmistust ja aasta ongi läbi. Samas olen leidnud, et võistluskohtade tundmine on pigem pluss kui miinus. Sai ju Taupos, Uus-Meremaalgi ennem kaks korda käidud, kui võit lõpuks koju tuli. Loomulikult on võistlusi, kohti ja situatsioone, kuhu ma enam sattuda ei sooviks, kuid enamikus on pakkunud reisid vaid positiivset. Ironman South-Afrikaga lisandub minu arsenali ka mõni uus asi:

Võistlen sellisel rajal esmakordselt

Võistlen esmakordselt Ironmanil nii, et tulen vahetult enne võistlust keskmäestikust (Johannesburg) alla. Positiivsed kogemused, mis ajendasid seda ette võtma on 70.3 distantsil proovitud.

Uus rattaasend, mis sai alles 2 nädalat tagasi Phoenixis paika.

Vanad asjad millele seekord toetun:

Teen lõviosa oma treeningutest Lanzarotel. Olen päris mitmel hooajal just Kanaari saartel treeninud ning saavutanud selle pealt häid tulemusi. Kõige eredam näide on muidugi 2014.a. hooaeg, eriti selle algus.

Jüri muudab küll minu vanuse tõttu treeningplaani kergemaks, kuid põhimõtted ja ülesehitus jääb ikka samaks.

Varustus (Skinfiti riietus, Trek/Bontrager rattavarustus, Saucony tossud, TRI11 kalipso, SIS sporditoidud, Torhans aeropudel, Zoggs ujumisprillid ning Saltsick kapslid) on ikka sama, järele proovitud ning kindlalt parim!

Perekonna toetus, ehkki esimest korda kogesin hetke, kui mu 5 aastane tütar uuris, et kas ma ikka PEAN kodust ära minema……mis loomulikult ei kergendanud kodust lahkumist isegi minusugusel egomaniakil.

Mis siis ikkagi eraldab 36 aastast mind 22 aastasest?

Sport on õpetanud, et saavutusvajadust ei pea enam iga päev teistele väljendama, et tõestada selle olemasolu. Ma ajan oma asja. Ma ei pea võistlema kellegiga trennis. See võib olla positiivne, kuid tundes ennast on sellel ka negatiivsed pooled. Koos treeninda on mugavam ning vaheldusrikkam, kuid selleks peb olema füüsiliselt ja vaimselt valmis. Olen aastate jooksul tagasi lükanud mitmeid kutseid treenida koos väga tugevate sportlastega. Miks? Peamiselt sellepärast, et olen tundud, et minust poleks nendele sellel hetkel väärilist partnerit (vigastused, Mono jne). Isegi maailma tippudega koos treenides soovin olukorda ikka enda arenguks ära kasutada, mitte olla klobimiskotiks. Viimasena on läbipõlemine granteeritud ja sellest pole suurt abi kui suur staar pärast sotsiaalmeedias kaasa tunneb. Minu tegemised jääks ju tegemata ja võistlemised võistlemata!

Viimase 14. aasta jooksul on sport mind mitmel korral maha murdnud ning pakkunud väljakutseid, millega toimetulemiseks olen pidanud ennast maksimaalselt mobiliseerima. Need väljakutsed on karastanud, kuid samas on nad jätnud oma jälje nii kehale kui vaimule. Aga kuidas karastub teras? Ikka nii kui talle haamriga pähe taotakse ning kordamööda sooja ja külma kastetakse.

Vastus on vist, et noorest maailma avastavast vasikast on saanud visa ja siit-sealt natukene roostes raudmees. Tunnen ikka suurt rõõmu sellest, et saan iga päev minna välja ja vaadata, kui kaugele lasevad vaim ja keha piirid viia just sellel või teisel hetkel. Olen õppinud ka seda, et mõnikord tuleb rohkem puhata kui varem, sest kehasse on läbisõitu kogunenud omajagu. Võistlused on pidupäevad, kus treeningutega kogutu saab rahva ette tuua. Kedagi tegelikult ei huvita, kui paju su hargivahe valutab peale 200km rattasõitu ega see, kuidas mõnikord on aju päeva lõpuks nii tühi, et õhtusöögi menüü väljamõtlemine tundub võimatu ülesandena. Õnneks ei ole triatlon nagu 100m jooks, kus Hr Bolt jõuab finishisse ikka ilma ühegi higitilgata ning laitmatus korras oleva soenguga. Kui triatloni pealtvaataja natukenegi lähemalt uurib, siis ta näeb rohkemat ka võistluse käigus. Triatloni finishisirge on kõike muud kui näppe taeva poole viskavate atleetide paraad. Esiteks näevad enamus triatleete finishis välja nagu oleks nad just alla neelanud terve sidruni ning võistlusvorm on tavapäraselt higi ja/või muude kehavedelikega koos. Ei mingit ilu, puhas higine sinikraede sport. Vahel harva kerkivad esile sellised sportlased, kes teevad seda kõike vastupandamatu elegantsiga. Nagu tegeleks nad peotantsu, mitte triatloniga. Sellesse kategooriasse kuuluvad praegustest staaridest olümpiadistantsil Javier Gomez-Noya (galantne Hispaania härrasmees) ja Ironmani distantsil Jan Frodeno. Samas olen kindel, vägagi kindel, et ka neil on valus. Väga valus. Aga suurtel sportlastel ei paista need pingutused nii raskelt tulema.

Nüüd läks küll jutt pikaks, aga ehk siis sellest natukeseks piisab, sest järgmised nädalad mööduvad ennast Arrecife getos üles treenides.

“Don’t loose the grip of the drems of the past, you must fight just to keep them alive”

Kirjutamiseni,

Marko

PS. Uue ja huvitava muusika ning kirjanduse soovitused on jätkuvalt teretulnud, saab ehk järgmise võistluse jaoks uue tausta.

(veel …)

Toetajad / supporters

  • Partnerid / partners