Võistlus Odensesseptember 5, 2018

Olen teile võlgu mitmeid postitusi aga ühte patta ma neid sellest hoolimata panema ei hakka. 

Alustades algusest siis eelmine postitus rääkis sellest, kuidas ma valmistusin ITU pika distantsi MMiks. Kopenhaagenis maandudes oli minu taustatiim Urmase, Jaanuse ja Kaia näol juba kohal, ning muud ei jäänudki üle, kui oma ahter rendibussi tagaistmele sättida ja teekond Odensesse võis alata. Kohale jõudes ootas meid juba ees Ceramicspeedi mehhaanik, kes installis kõik vajalikud osad mu võistlusrattale. Olin peale Hawaii Ironmani keraamilised laagrid rattalt maha võtnud ja nüüd sai need tagasi pandud. Kõik see toimus meie AirBnB kortermaja ees. Mis tõi omajagu uudistajaid, et “mida te siin kõnniteel teete”? 

Samal päeval käisin ka osa rattarajast üle ja sain aru, et tegemis on täiesti “pannkook” lameda rajaga. Igatahes võistluse käigus esimest käiguvahetajat puudutama ei pidanud. Ujumine toimus kanalis, kus vesi üldse ei liikunud ning jooksuring, 7,5km pikk, oli linna südames mööda tänavaid ja pargiteid. Uuesti olla ITU reeglite maailmas, esimest korda peale Pekingi Olümpiat, oli omamoodi tore. Võistlusvormi reeglid jms, mis IM üritustel on teisejärguline. Oma konkurente eemalt vaadatates tundus, et ma võiksin olla konkurentsivõimeline. 

Võistluspäeva hommik ei erinenud sugugi sellest, kuidas ma valmistun Ironmaniks. Kohvi ja moosisaiad sees, võtsime suuna vahetusala poole. Kui kohale jõudsime polnud proffidele isegi mitte registreerimislauda valmis pandud…..mis oli aga üks väike osa sellest tohuvapohust, mis võistlushommikul vahetus- ja stardialas valitses. Näiteks ei olnud tualetid lahti ja võtit omava inimese kohalekutsumine võttis oma 30min aega. Seda kõike hetkel kui hunnik kollaste silmadega võistjejaid seisis jalad ristis järjekorras. Õnneks oli minu tugistruktuur Jaanuse ja Urmase näol lähedal ning WC ukse taga ootamisest tekkinud ajalünk sai kiiresti täidetud. Sain õigel ajal ujumissoojendust tegema, aga kui ma tahtsin näha täpselt milline näeb välja T1 ja kus mu asjad ripuvad siis saadeti mind pikalt: mul polevat vaja seda teada…. Kui seadsime üles rattaid tuli minu juurde šveitslane Ruedi Wild, kellega koos olen ma võistelnud juba omajagu aastaid. Tema jutt oli lihtne. Võistlemas on üks noor Hispaanlane Dapena ja, et me peame tal tegema rattas taktikaliselt elu raskeks, sest jookseb ta meid kõiki sirgeks. 

Ujumisstart. Peale 200m ujumist võtsin sisse koha esimeses reas. 3km rada oli kanalis edasi-tagasi ning poolepeal üks ITU lemmikasi, Austrialian exit, ehk siis koht, kus ronisime ühest otsas pontoonile ja teisest otsast hüppasime uuesti sisse. Seal nägin, et sabas on ca 5 meest. Pani imestama küll, sest ma arvasin, et ma olen parem ujuja. Teises pooles panin natukene kätele sagedust juurde ja lasin tuuleveskil käia. Tänud sellele hakkasid meeste vahele vahed tulema. Veest tulin välja ees, kuid Dapena oli kohe sabas. Ratta esimene 40km oli suht igav. Mina ees Dapena seljataga ja mitte kedagi teist polnud näha. Siis jõdusid järgi ka Ruedi ja taanlane Pedersen. Huvitav on see, et kuni 95km, ei tulnud Ruedi ette, et oma nn taktikat ellu viia. Ja siis kui tuli pani sellise laksu, et mul oli tõsiseid raskusi kontakti hoidmisega. 15km enne lõppu lasingi natukene kergemaks ja siis tuli Pedersen ette tempot hoidma ja Ruedi sai ca 20sek edu. Hakkasin ennast vaikselt jooksuks valmis panema. Enda ümber vaadates sain aru, et oleme kokku 6-kesi ja paari tugevat jooksjat pole punti jõudnud. Teine vahetusala oli maaaluses parkimismajas. Päris huvitav kogemus. Jooksed ratas käekõrval kuhugi pimedasse urkasse ja siis jooksusussid jalas juba jälle valguse poole. Jooksin alguses 5. kohal, siis edenesin ja jooksin Molinarist (ITA) mööda. Edasi hakkasin noort pikka pranstuse venda Maurel’i jälitama. Läks 7km enne kui kätte sain. Aga kui sain, siis panin kohe ka juurde. Mägedes ettevalmistus oli läinud 100% täppi. Iga sõõmuga tuli õhku nii peale, et hoia ainut kere selle liikumiskiiruse juures koos ja tulemus tuleb. Kuna jooksuringil oli väga palju kurve siis keskendusin pidevalt kahele asjale: tempo (sagedus) ja nurgad sirgeks. Nii mõnelgi sisekurvis seisnud vabatahtlikul pühkisin õlaga nina puhtaks. Samas nägin ka oma konkurente pidevalt ja nemad nägid mind. Tiim oli raja ääres edastamas nii Jüri etteantud sõnumeid kui ka omapoolseid eestikeelseid detsibelle. Viimasel ringil oli selge. Medali võitmine on ainult minu jalgades. Liiguta neid kiiresti ja see on sinu…..Hirmuäratav. Finishisirgele keerates nägin 100m kaugusel Ruedit. Ta vaatas korraks tagasi ja kablutas siis üle finishijoone, et seejärel kokku vajuda. Mina jäin peale fininshit jalgadele. No kuidas siis medali omanik ennast murul püherdab. Kiire intevjuu ning siis juba kangetel karkudel esimese söögikoha poole. Iga ampsuga burksi närides ununes tükike sellest valust, mida ma viimase 5,5h jooksul olin tundnud. Tagasi elamisse jõudes ja Jüriga suheldes tuli välja, et mul on vaja minna lõdvestussõidule. Seda ma ka tegin. Täitsa nauditav tegevus oli. 

Õhtul sain linna keskväljakul medali kaela ja selles oli midagi eriliselt hinge puudutavat vaadata Eesti lippu masti tõusmas. Loomulikult oleks parem olnud ka Eesti hümni kuulata kuid Dapena vastu ma sellel päeval küll ei saanud….

 

Tiim medaliga!

 

Laenatud aeg*juuli 13, 2018

Peale Hawaiid hakkasin mõtlema, et mis võiks olla see, mis mind viimasel hooajal triatlonis kannustaks. Milline võistus on see, kuhu ma ei ole jõunud, kuid alati olen vesise suuga tulemusi vaadanud? Väljavalituks osutus ITU MM, mis sellel aastal toimub Taanis, Odenses.
Distantsiks on 3km ujumist/120km ratast ja 30km jooksu. Pole täispikk ja pole poolpikk, selline vahepealne värk. Kokku võiks aega minna 6h või natukene alla.
Võistluseni jääb kaks päeva.

Oktoobri keskelt kuni jaanuari keskpaigani liikusin treeningutes lihtsama graafikuga, et sisse seada uusi asju. Esimeseks tegin ära tagumikutunnid ja eksamid, mis olid vajalikud selleks, et taodelda triatlonitreeneri kutse tõstmist 4-ndalt tasemelt 5-ndale. Vastavalt Eestis kinnitatud treenerite kutsetasemetele saab see ilmselt olema viimane tase, mille saan saavutada. Lihtsalt seetõttu, et ma ei näe hetkel seda võimalust, et hakkan erialast kõrgharidust püüdma. Sügisel sporditeaduse kongressi ajal tehtud intervjuudest koorus välja, et minusuguseid treenereid nimetatakse “pseudotreeneriteks”. Olgu. Ongi midagi rohkemat iseendale tõestada.

Teiseks alustasime 21CC Triatloniklubis põhjalikuma laste ja noortetööga. Esimesed grupid said moodustatud ja nendega sai igapäevaselt tegelema hakatud. Õnneks oli mul võimalik toetuda mitmele laste/noortetreenerile. Näiteks said noored ja juuniorid korra nädalas harjutada Liina Tšernovi silma all. Sellest koostööst on käes esimesed kergejõustiku EMV medalid U18, U20 ja U23 arvestuses nii sees kui ka väljas. Sügisel teeme seda tööd edasi, et tulevikus triatleetidega täita mõnes vanuseklassis kogu poodium.
Treeneritööle mõeldes olin kogu aeg näinud koolitamas uut seltskonda lastest/noortest alates. Reaalsus kujunes aga pea 180 kraadi teistsuguseks. Ootamatult kasvas Noored A ja Juunioride grupp suuremaks ja kaalukamaks, kui olin oma vaimusilmas ette näinud.  Olin nõus panema oma naha mängu ning kohe kohe on algamas see hetk triatlonihooajast, kus grupp hakkavab oma tööd tulemustesse valama. See situatsioon on mulle paar korda ikka tõsise hirmu peale ajanud ja eneses kahtlema pannud. Samas, ükskõik kui väsinud ma oma treeningutest olen olnud, ükskõik kui kanged mu koivad basseini äärel kõndides on olnud, pole ma veel ühtegi korda tundnud, et tahaksin samal ajal olla kuskil mujal. Või teha midagi muud.

Viimased 3 nädalat olen veetnud Font-Romeu-s. 1800+ meetri kõrgusel treeningkeskuses, mis minu sealoleku ajal pidas oma 50.ndat sünnipäeva. Olen nüüd käinud seal kolm korda. Selle korra peamiseks erinevuseks eelmistest oli hea ilm. Kogu aeg oli soe ning vihma hakkas sadama (lund ei sadanudki!!!) alles viimastel päevadel. Mulle meeldib mägedes treenida. Looduse ilu, õhu värskus ja mõnus enesetunne kõik kokku annavad treeningprotsessi ühe nauditavama osa. Kuigi tuleb tõdeda, et mina käin viimasel ajal mägedes ainult võistluseks välja puhkamas, mitte tugevalt treenimas. Seda viimast varianti ma korra proovisin ja siis suutsin ennast pilbasteks treeninda. Võistlusel polnud enam midagi välja panna. Arvestades eesmärki, mis on seekord ca 2h lühem siis pidin olema tunduvalt värskem. Ja nii oligi. Kohaloleku ajal suutsin, kas kogemata või taotluslikult, üle teha mitu oma parimat treeningut selles kohas. Eks natukene tuli ka mängu see viimase mägedelaagri efekt. Kõik tuli ju mängu panna. Kuigi, kui ma nüüd paar päeva tagasi lugesin oma Hawaii järgset kokkuvõtet, siis oli minu jaoks suht selge, et selle ettevalmistusega panin ma kindlasti üle. Mäletan selgelt, kuidas ma soovisin, et iga pingimärkimise treening oleks parem kui kunagi varem. Ja kui see ei õnnestunud siis olin endas pettunud. “Good Enough” ei toiminud, aga oleks pidanud. Sest võistluseks seda lisa sädet enam ei olnud. Saab näha, kas seekord jäi see sisse.

*Laenatud aeg: Üksinda laagris olla on luksus. Magada nii palju kui saan, treenida siis kui tahan, käia söömas, mitte ise vaaritada, käia massazis niipalju kui tahan, mitte niipalju kui lisa vaba aega annab võtta. Vaikus. Omad mõtted. Esimest korda tundsin iga keharakuga, kuidas ma seda hindan, aga samas kloppis kuklas teadmine, et see käib millegi arvelt. Selle arvelt, et ma ei saa olla koos oma perega, kus 02.06 alates kasvab veel üks tüdrukutirts. Selle arvelt, et ma ei näe, kuidas mu õpilased treeningus välja näevad. Ma ei näe nende liikumist/emotsioone ja käitumist, mis aitaks mul treeningplaani koostamisel reageerida. Kohustus see aeg tulemuseks vormida on suurem kui kunagi varem.
Kirjutamiseni teiseltpoolt finishijoont!

Marko

Fotod: Jaanus Juss

Rahujuuli 9, 2018

25. koht pole just selline lõpptulemus, mille järgi ükski sportlane MM-il läheb. Ei ole täielik flopp, aga pole ka midagi erilist. Kui eelmistel kordadel olen peale lõpetamist tundnud, et tahan ja pean ennast Konas uuesti proovile panema, siis seekord seda polnud. Andsin selleaastasesse ettevalmistusse kõik, mida ma suutsin ja sain. Tegin eelmise aastaga võrreldes vajalikud korrektuurid. Seega on mu hinges rahu ja midagi kuskil enam ei kraabi. Tean, et võistlejana ma enam tagasi ei lähe. Võibolla on kellelgi mind kunagi mõnes teises rollis vaja ja saarele naasmist ma ei välista.
Kokkuvõttes tuli 6 aasta jooksul Hawaiilt
13.koht (2011.a.),
14. koht (2016),
16.koht (2013.a.),
19.koht (2014.a.),
25.koht (2017)
ja üks täielik ebaõnnestumine (2012.a.).

Võistlushommik algas minu jaoks hästi. Ujumise start õnnestus pea 100% ja olin peale 400m ujumist meesterivi eesotsas. Ees oli ainult Josh Ambereger, kes süstis paremalt äärest kohe kõigist ette. Kuna nägin, et see vahe on liiga suur, et see kinni ujuda ja, et Josh oli üksi. Edasi ujusin jälle Jan Frodeno jalgades ja hoidsin pingutust kontrolli all. Soolaveega on see asi, et mingil hetkel hakkavad riided ikka hõõruma, olenemata sellest kui palju vaseliini või Body Glide on kehale määritud. See teeb ujumise lõpu alati ebameeldivaks. Vahetusala läks kiirelt ja vigadeta ning rattale sain üsna grupi peas. Aga üsna kohe tunnetasin ära selle, et rattajalg on raske. Vanema sportlasena tean, et isegi kui ei ole hea päev annab keha aeg-ajalt lollitada ning vaikselt rapudades temast ikka rohkem jurtsu kätte saada, kui alguses lootust on. Pundi kiirendused muutusid järjest raskemalt talutavaks ning olulisel hetkel (Hawi tõusu all), kus võrreldes eelmise aastaga olin isegi heal positisoonil, lendasin pundi tagauksest välja nagu sinnani jänest sõitnud reisija. Esialgu ei hakanud kohe meelt heitma ja punnisin Hawi pöördepunktini nii kuidas jäksasin ilma, et jalad üle ühe korra krampi läheks. Olenemata ka minu kõige suurematest püüdlustest siis vahe esimestega suurenes väga suure kiirusega. 130km peal oli see juba 6,5min ja teise pundiga 3,5min. Tundsin vaid seda, et pedaalipöörded on pehmed. Sellist mõnuga vajutamise tunnet ei olnud ega tulnud. Minu ümber siin seal oli ka teisi mehi, kes sõitsid kord ees kord taga, aga mingisugust ühise eesmärgiga töötegemisest ei olnud juttu. Kogu tee Kawaihaist teise vahetusalasse punnisin nii nagu suutsin, hoidsin külma veega kehatemperatuuri kontrolli all ning proovisin midagi süüa. Söömine aga kuidagi üldse ei õnnestunud. Kuna ei tahke kütus ega ka geelid ei tahnud alla minna siis jäin ainult SIS spordijoogi peale. Sellel hetkel lootsin veel, et kuna rattajalga ei olnud siis ehk on jooksujalad all. Jooksu alguses tundus, et jalad olidki enam- vähem, kuid peale 15km läbimist kukkus tempo täiesti ära. Keha ütles, et nüüd on kõik. Kuskilt midagi suurt viga ei olnud. Lihased olid normis, pulss normis, pea selge ja ka enesetunne oli kontrolli all, aga üle teatud pingutuse minnes lülitas keha ennast lihtsalt välja. Jälle paar kilomeetrit täieliku seasörki ja siis sai uuesti proovida. Maratoni teine pool on ikka väga väga pikk kui joosta ei jäksa. Eriti muidugi Queen-K maanteel, kus ei ole mitte ühtegi varjulist kohta. Sai paarist jalutajast ka mööda mindud ja neil oli seis ikka tunduvalt kehvem kui minu oma….Isegi eelmise aasta maailmameister Jan Frodeno kõndis/sörkis sellel korral maratoni 4h-ga, teenides ära nii iga profi, keda mina nägin, austusavalduse, kui ka amatööride imetluse. Tal oleks olnud nii lihtne katkestada ja oma keha hoida, kuid austusest selle võistluse ja kaasvõistlejate vastu ta lõpetas!

Mis edasi?
Kuigi see oli minu viimane Hawaii siis ei olnud see minu viimane võistlus. Ma tunnen, et Hawaiile kvalifitseerumiseks mul enam jõudu ei ole. St teha aastas 3 täispikka ja olla tippvormis kolmandal on liiga palju minu jaoks. Kuid mõne üksiku Ironmani peaksin ma ikka veel suutma maailmatasemel teha. Näis kunas ja kus see toimuma saab!
Kirjutamiseni,
Marko

Fotod: Ingo Kutsche

Toetajad / supporters

  • Partnerid / partners