Kuna vahepeal oli internetiga raskusi, aga blogi postitus oli juba kirjutatud siis panen siia mõlemad. Nii võistluseelse kui ka võistlusjärgse.

06.02.2012
Mulle meeldib Austraalias kõige rohkem (peale sooja kliima) nende päevaplaan. Varakult minnakse magama ja varakult tõustakse üles. Ühel hommikul ärkasin kell 4.10 selleks, et jõuaks enne kella 5.40 algavat grupisõidu treeningut veel ka tunnikese soojendust teha. Õnnetuseks sattus see päev kallama nagu oavarrest ja treening tühistati. Mina pidin aga ikka oma 5h sadulas olema. Mis seal siis ikka, kõige suurema saju aja kükitasin kohalikus jõusaalis ja peale seda sõitsin suurema jao ikkagi õues. 
Teine näide on see, et päeva tähtsamaid uudiseid on eetris alates kella 16.00st ja viimased on kuskil  18.00 ajal. Ei ole imelik kui lapsed lähevad magama 19.30 ajal ja suuremad tunnikese või maksimaalselt paar hiljem. Kui ma saabudes siia rütmi sulasin siis tundus esimene treeningnädal peale 70.3 East Londoni võistust kuidagi väga hästi minevat. Puhkasin ennast kiiresti välja, magasin iga öö korralikult ning ajavahe ei tulnud kordagi keset ööd mind kummitama. Teisel treeningnädalal andis Jüri mulle korraliku pähkli pureda, nimelt tuli treeningtunniliselt päris toekas tegemine, 35h ja selle sees juba päris mitu kvaliteetset ratta ja jooksutreeningut. 
Oma toa aknast näen otse Southpordi ujulat, mis alates 28. veebruarist suletakse ja millest saab 2018.a. Commonwealth Games ujumisareen. Kuigi ujulas on praegugi juba 50m bassein, 2*25m bassein ja vettehüppe/veepalli bassein, siis tulevikus saab see olma 42 miljonit dollarit parem. Hommikul kui ma u kella 5 paiku tõusen siis on hea vaadata, kuidas esimesed ujumisgrupid juba tööd teevad. Eestis tehakse ujulad kõige varem lahti kell 6.45 ja ma pean tunnistama, et Kalev Spa vette ei ole kõige lahedam hommikul nii vara ronida. Siin on teistmoodi, päike tõuseb, ujula on sportlasi täis ja kohe teine asi on sinna külma kloorivette ronida. 
Nüüd, kus on jäänud vaid mõni päev uue võistluseni, tunnen ennast juba piisavalt puhanult, et võistelda. Mismoodi see lõpuks välja tuleb seda näeb pühapäeval. Stardinimekiri on Geelongis korralik nagu triatloni ühelele tugevamale riigile kohane. Tegijamatest Austraalia pika distantsi meestest puuduvad ainult nende viimased kolm Hawaii Ironmani võitjat (viimase 6 aasta jooksul on võitnud vaid Austraalia mehed: Macca, Jacobs, Alexander), ülejäänud on kohal. Kuigi selle võistluse puhul on tegemist kõige väiksema punktiskoori ja auhinnarahaga võistlusega. 
Kirjutamiseni,
Marko

10.02
Geelong Long Corse, ehk 70.3 distantsil Austraalia MV.
Sõitsin võistluspaika alles reedel. Gold Coastist Melbourne viib vaid 2h lend ning seal edasi on Geelongi vaid 1h autosõit. Elamise leidsime seekord Air B&B kaudu, mis siis tähendab seda, et ööbisime mõõduka tasu eest kellegi kodus. Ja nagu asjad teinekord satuvad välja tulema oli meie majutajaks parameedik-mägironija-jalgrattur ühes isikus. Suurepärane! Lisaks oli tal nädalavahetusel niipalju tegemist, et me Johnnyga olime seal enamus aega üksinda. Ainuke tore seik, oli see, et meile Johnnyga (kui eelmised postitused on vahele jäänud siis tegemist on minu Austraalia sõbra/väiksema venna John Polsoniga) pakuti nii võimalust suure voodiga tuba kui kahe eraldi voodiga tuba. Ilmselt on majutaja kõiki variante ennem näinud. Võistluseelne tuhin läks kiiresti ning pühapäeva hommikul tuli 4.15 ärgata, et 7.05 varbad stardijoonele panna. 
Start oli kaldalt jooksuga. Peale valelähet teist korda startides sain suht kiiresti vabasse vette ja üsna muretult ujuma. Esimene valelähe tekkis sellest, et starter proovis stardipasunat, aga unustas sellest sportlastele öelda. Tjah, ütleme nii, et see ei olnud korraldajate ainuke möödalase sellel päeval. Aga proffina olen ma nendega juba harjunud ja üritan ikka ise meeles pidada, mida, kus ja kunas ma tegema pean. Ujumine möödus suht juhtumivabalt. Kui välja arvata see, et Clayton Fetell, kes ujumise ka võitis, ujus esimesest poist vasakult (valelt) mööda ning selle lükkega kaotas meid varvastest……
Rattale istudes algas selline Austriaalia meeste tulevärk, et tahes tahtmata pidin seda natukene kaugemalt vaatama, asi oli nii ere. Pandi 350w rauda ja hakati astuma. Minul polnud seda võimu ja ma hakkasin vaikselt grupis tahapoole langema. Mis seal ikka, üsna pea olin üksinda ja sõitsin omas tempos, aga tundus ikka veel paras andmine. Kuna see rada oli algupäraselt mõeldud 40km pikkusena (see võistlus oli aastaid distantsil 2km/80km/21km) siis lisati see 5km igasuguseid edasi-tagasi otsi juurde pookides. Aga nagu ikka, need asjad mis niimoodi lisatakse on lipa-lapa ning tegid teatud osa võistluse väga tehniliseks, mida just eriti tihti 70.3 võistlusel ei kohta. U 40km paiku nägin pealt sellist julma tuulessõitmist, kui teine punt minust möödus. See võttis mul u 10km igasuguse isu võistelda. Mis mõttes mingid vennad lihtsalt eiravad reegleid ja sõidavad 5-7km kaugusel 12m asemel. Nii kaotasingi teise pundi saba ära. Uskumatu, aga tõsi, natukese aja pärast vaatasin, et mehed ei kaugene vaid hakkavad selg ees uuesti mulle vastu tulema. 20km enne lõppu sain nad kätte ja kuna mehed puhusid niisama pasunat läksin ka gruppi vedama. Kokkuvõttes sõitsin ma üsna ühtlase sõidu. Kokku watte natukene rohkem kui LAV-is ja  karbonhobuse seljast maha ronides olid jalad ka värskemad. Jooksu alguses pistsid kõik liduma, nagu nad oleks midagi varastanud. Võibolla pätsasidki midagi, eriti need kes tuules üritasid sõita. Tundsin, et teen kiiret jooksu, enda kohta, ning teadsin, et suudan seda tempot lõpuni hoida. Tempo hoidmise asemel, aga hoopis tõstsin vaikselt ning maabusin fininshisse 7.kohaga. Võistluse võitsin härrasmees, kes 3 nädalat tagasi samal distantsil tuli ka Okeaania meistriks. Uusi talente tuleb Austraaliast peale nagu seeni peale vihma. Ja vihma sajab siin tihti. Kui suusarahvas soovib millegagi võrrelda siis ehk Norra murdmaa suusatamises on sama, mis triatlon Austraalias.
Hawaii kvalifikatsiooni osas see tulemus mind eriti ei päästa, kuid mõned pungad tabelisse juurde ikka tulevad. Juba võistluspäeva õhtul lendan tagasi Gold Coasti, et nädala algusega alustada ka uut treeningnädalat. Esimesed väsimuse märgid ei ole väga sügavad, ehk saan nädala lõpuks ennast korraliku treeningreziimi tagasi. Seda on vaja, sest Uus-Meremaal on vaja korraliku täispikaga sellele reisile joon alla tõmmata.
Seniks kirjutamiseni,
Marko