Trial and error…March 28, 2015

Foto Jimmy Johnsen

Foto Jimmy Johnsen

Nüüd olen saanud siis järjekordsed vitsad kätte. Igaks juhuks ei kirjutanud oma blogi kohe peale võistlust, sest see oleks sisaldanud liiga palju ebasündsaid sõnu. Nüüd tagasi Eestis olles on kohalik kliima mu kuumi Austriaalia tundeid maha jahutanud ning perspektiiv on natukene parem.

Melbourne on selline huvitav paik, kus kliima võib vahetuda 4 korda ühe päeva jooksul. Mis teeb sellest huvitava koha ja huvitava võistluse. Mina ikka loodan, enne võistlust, et tuleb halb ilm, sest mind mõjutab see palju vähem kui kiitsakaid Austriaalia poisse. Aga seekord oli võistluspäeval väga väga hea ilm. See selleks.

Võistluseelne aeg Melbournes sujus hästi. Peale nädalaid nn külas (Noosa) elamist oli suurlinna hõng eriline. Eks see tähendas muidugi seda, et ka igasugust rahvast liikus tänavatel, liiklus oli tihe ning MSAC ujulasse pidi trammiga sõitma. Aga kuna võistluseelsel nädalal on treeninguid vähem, siis oli aega ringi rännata. Kõige pikemaks ning raskemaks rattatreeninguks viis kohalik Taanist pärit triatleet Jimmy Johnsen mind 30km linnast välja. Treening sujus suurepäraselt ning suutsin  teha korraliku treeningu.

Foto Jimmy Johnsen

Foto Jimmy Johnsen

Peale seda olin veendunud, et kõik läheb suurepäraselt. IM Melbourne rada on paari asja poolest eriline. Kõigepealt toimub enamus rattadistantsist võistlejate jaoks suletud kiirteel ning teiseks on vaja joosta Frankstonist St Kildasse ehk siis 42km ühele suunas. Kõik see aga teeb sellest üritusest logistilise õudusunenäo nii pealtvaatajate kui ka võistlejate jaoks. Kui tavaliselt kestsid Taupos kogu võistluseelse päeva sekeldused maksimaalselt 2h ja peale seda istusin jalad üleval, siis Melbournes läks natukene üle 6h. Peale seda olin väsinud…..

Foto Jimmy Johnsen

Foto Jimmy Johnsen

Võistluspäev hakkab Melbournes hiljem, sest päike ei tõuse enne kui 7.20 hommikul. Sain seekord üllatavalt hästi minema ning olin peale 200m läbimist ujumise liider. Teadsin, et meeste vähendamine suures pundis sõltub suuresti sellest, kui hästi ma suudan vees pingutada. Ja pingutada oli hea, lained tihedad ning jõulised. Suutsin enda järel vedada vaid 5 meest, mis oli suurepärane. Tasuks rajarekord ning esimesena veest välja tulek. Ma ei rõhu ujumisele, seega on rajarekord vaid tõestuseks, et suutsin lõpuks korralikult ennast vees liikuma saada. Treeningute ajal kahtlesin selles tõsiselt, sest bassein Noosas oli tavapärasest soojem ning liikumine sellevõrra aeglasem.

Foto Jimmy Johnsen

Foto Jimmy Johnsen

Veest väljas ja rattal, sai tempo peale pandud. Enda arust piisav selleks, et keegi  meid kinni püüdma ei asuks. Aga siis kui hilisem rattaraja rekordi püstitaja Nils Frommhold ette läks, sain aru, et minu tempo on nagu näpukeerutamine. Ja see oligi minu jaoks võisluse defineeriv hetk. Koos Luke Belliga sõitsid nad kahekesi kõigil lihtsalt eest ära. Ma ei suutnud IM pingutusega nendega kaasa sõita. Muidgi lõpuks selgus, et see tempo oli ka neile mõlemale liiast, aga sellel hetkel ma seda ei teadnud. Edasi vedasin kahte teist meest veel 70km enne, kui erivajaduste toitlustuspunktis seisma jäädes sõitis tagant 10 meheline grupp selga. Olin hoidnud keskmiseks üle 300w ning mehed sõitsid mulle 90km jooksul 4min sisse. Masendav. Kui abikaasa teise ringi alguses küsis, kuidas seis on, siis vangutasin ainult pead. Oli tõeliselt madal hetk. Otsustasin, et juhtugu mis iganes, mina neid mehi eest ei lase. Loksusin grupis lõpuni. Vastutuulega sõitmine oli täielik naljanumber. Aga kuna enesetunne ei olnud kõige parem, siis ei hakanud uuesti ette ronima. Allatuult kihutasime juba kiiremini ning esimesed mehed hakkasid umbes 10km enne lõppu ka väsimuse märke näitama. Sain vahetusalasse grupis 2-3 kohal ning jooksin välja nagu oleksin poest just paki Tim-Tam küpsiseid varastanud. Korrutasin endale Pre surematut lauset:” Only good pace is a suicide pace and today is a good day to die”. Jooksin selgelt üle oma võimete, kuid hea enesetunde juures arvasin ignorantselt, et täna on see päev kui ma jooksen 2.36 maratoni ja tõmban kõigile koti pähe. Nii ma mõtlesingi, kuni sain tavapärasest tugevama päikse intensiivsuse kangi ning liiga kiire algtempo tõttu korraliku kangi…..Minu poodiumi koht ja Hawaii kvalifikastsioon kadusid sama kiiresti, kui nad olid tekkinud. Vahel on ühe Ironmani võitmine nagu needus, sest peale seda tahad aina uuesti võita ja võita ning vahel varjutab see soov loogilise mõtlemise võistlussituatsioonis.

Foto Jimmy Johnsen

Foto Jimmy Johnsen

Peale 15km jooksmist sai võistlemisest läbimine. Peale 20km läbimist sai ainukeseks eesmärgiks võistluse lõpetamine. Peale 30km Saucony

susside sahistamist sain teada, et olen ikka veel esikümnes. Noh, siis pidi ju oma jalgu jälle natukene kiiremini liigutama, et seda kohta hoida. Umbes 1,2km enne lõppu öeldi mulle, et ees, vähem kui minuti kaugusel on Jan van Berkel. No püüdsin siis tempot tõsta, mis lõppes 500m hiljem kergetes krampides. Tahtsin loobuda. No milleks on vaja veel 7.koha pärast niipalju ennast väänata. Ei, ikka peab! Korjasin uuesti tempo üles ja 300m enne lõppu panin maksimaalse Ironmani lõpetamiskiiruse peale. Jan vaatas tagasi ning alustas enda sprinti. Lähenesin talle ja jäi veel kõige rohkem 5-7 m vahet kui mul jõud rauges ning ma ei suutnud enam. Kiirused võrdsustusid ning Jan jõudis enne mind finishi joonest üle. Pettumus. Isegi lõpusspurti ei suutnud võita, rääkimata iseendast ning võistluse ideaalsest võistlemisest. Selleks, et jalgadel püsida kallasin endale sisse kaks Red Bulli ja siirudsin massazi telki. Selleks korraks kõik.

Foto Jimmy Johnsen

Foto Jimmy Johnsen

Eriti hästi pani perspekiivi minu jaoks selle võistluse treener Jüri. Ta ütles, et selleks, et Hawaiil head tulemust teha, mis on lõppeesmärgiks, on vaja sellises seltskonnas võistelda ja hästi võistelda. Kui ma ei suuda ennast realiseerida ning teen rumalaid vigu, siis ei olegi mul Hawaiile asja. Õigus Jüri, õigus. Järgmine peatus Euroopa Meistrivõistlused 05.07 Frankfurt. Viimane võimalus Hawaii punktid kokku saada, saavutada tuleb vähemalt koht esi 5 sees. Nii lihtne see ongi.

Lõpuks lisaksin tänusõnad suurepärastele Eestlastest kaasaelajatele, kes jõudsid ka minu Ironmanijärgse toibumise ära oodata…

Foto Sirlet Viilas

Foto Sirlet Viilas


Toetajad / supporters

  • Partnerid / partners