Ironman TallinnOctober 11, 2018

3 nädalat oli ITU pika distansti MMi ja IM Tallinna vahel. Ironmani korporatsiooni PRO registreerimise miinimum nõudeid jälgides olin ma ennast juba kirja pannud, kuid seda kas ma stardin või mitte pidin koos treener Jüriga otsustama vahetult enne võistlust. Eestisse tagasi jõudes paigutasin kogu pere kahte autosse ära ning tänu kaaspiloodi Sirleti abile jõudsime ühes tükis ka Otepääle. Kõik see teekond selleks, et oleksime perena koos, ning mina saaksin lihtsalt vaatada Tartus EMil stardis olevate sportlaste treeninguid ja võistlusi. Minu enda enesetunne ei olnud kehva, kuid esimest korda julgesin massazi minna alles kolmapäeval, 4 päeva peale starti. Vaikselt, väga vaikselt taastusid jõuvarud ning ka lihased hakkasid järgi tulema. Ujumises sain endale jalad alla ja rattasõit polnud ka paha, kuid jooksujalgade leidmisega läks ikka aega. IM Tallinna võistlusnädalal nägid treeningud välja nii nagu nad võiksid olla ja 3 päeva enne starti sai otsus vastu võetud, et lähen proovima. Ma olin täiesti teadlik, et Ironmaniks on minu ettevalmistus puudulik. Kui oled terve aasta teinud tööd selleks, et joosta 30km tugevalt siis 42km on ikka 12km pikem (üllatus!). Arvasin, et kogemused ja aastatega tehtud treeningud annavad mulle siiski võimaluse tulemus välja pigistada. Jüriga leppisime kokku, et on mis on, aga ujumises ja rattas tuleb niipalju “kuuma anda” kui võimalik ja eks siis on näha, mis jooksus saab. Loomulikult oli ka minu meeltes pidevalt Tallinna lahe vee temperatuur. Stardinimekirja vaadates teadsin, et kui ujumist ei tule või see on lühendatud siis läheb mul väga raskeks midagigi välja võidelda. Päev enne starti käisin ka merevett proovimas ja ennast vaimselt ette valmistamas. Oli jahe, kuid ujutav. Tegin mõnusad 30min. 

Kuigi mul oli ainulaadne võimalus minna starti oma voodist siis ma seda ei kasutanud. Armastan oma perekonda ja lapsi küll väga, kuid selleks, et suudaksin stardiks kõik kokku koguda, tuli sõbra juurde ööbima minna. Õhtusöök Telliskivi Loomelinnakus ning uni Kalamaja kauboina. Paremat viimast lihvi olnuks raske ettevalmistusele tahta.

Võistluspäeva hommiku rõõmusõnum oli minu jaoks ujumisdistantsi toimumine täies mahus. Määrisin end õliga sisse ja libistasin kalipsosse. Pärast seda kui profid vette lasti läks veel tükk aega enne kui start anti. No natukene jahe oli, aga sprindiga esimese poini oli jahedus läinud. Tänud kalipsomütsile oli mul ujumise teises pooles isegi peal palav….Saan aru, et paljude inimeste jaoks oli siiski tegemist elu jahedaima kogemusega. Minul on aga selgelt meeles 2008.a. ITU MMi 11,8C vesi Vancouveris. Seal oli külm, 15,4C Tallinnas, oli selle kõrval ikka supp mis supp. Veest välja tulles ajasin TV6 otseülekannet teinud mehed segadusse. Selleks, et saada näppudesse tunne kiiremini tagasi plaksutasin u 20sek käsi. Nii polnud pärast kalipso äravõtmise ja kiivri pähepanemisega mingisuguseid probleeme. Rattasadulasse saades hakkasin endale sauna kütma. Harkus sain teada, et mul 3,5min edumaa. Esimese ringi Saku tagasipöördes oli see 4’ kandis. Siis aga ujus mul sisse kerge 40km mõõn, kus tundsin ennast sadulas tõsiselt ebamugavalt. Kõik oli kehva. Jõudu polnud, tuharas midagi kiskus ja liikumiskiirus kukkus. Mehed seljataga hakkasid vaikselt lähemale nihkuma. Punnisin, mis ma punnisin, aga lõpuks sain punni eest ära. Viimased 30km oli jälle lennuk sees ning suutsin vahepeal 3 minuti peale kukkunud kaotuse teiseks vahetusalaks 4,5 min peale vedada. Karbon hobest klubikaaslasele üle andes, kes vabatajtlikuna töötas, tundsin, et jalad on täitsa pehmed. Esimene Toompea tõus läks kergelt, aga see oli ainult esimene kaheksast. Tallinna jooksurada oli selline, kus rütmiga jooksmisest väga midagi välja ei tulnud. Iga natukese aja tagant oli vaja ennast kohendada, joosta kurve, üles alla. Vaid kultuurikilomeetril sai korraks mõtte vabaks lasta ja niisama jalgu kerida. Tagant hakaksid mehed lähemale tulema. Iga km natukene. Olin, olenemata sellest, et jooksmine sarnanes rohkem tatsumisele, endas ikka veel kindel. Et kannatan lõpuni. Peale seda kui 27km paiku reie tagaküljed esimest korda krampi läksid ma nii enam ei arvanud. Haamer tuli suur ja tema tulekut ei vääranud midagi. Samm lühenes, tempo kukkus ja peale 7h ja 16min pikkust võistluse juhtimist pidin ma liidri seisuse loovutama Philip Koutnyle . Viimase 6km jooksul suutis ka sakslane Duelsen minust mööduda. No mitte midagi ei suutnud teha. Ainukesed mõtted peas olid seotud sellega, kuidas finishisse jõuda. Kui ma sinna lõpuks jõudsin olin täinulik, et veel püsti suutsin seista. Kuigi mul tuli paluda korraldajatelt 30sek selleks, et juua natukne Cocat. Muidu oleksin kaotanud ka poodimumi shampanja pritsimise võistluse. Selles olin kindlat parim. Ha!

Täiesti eraldi tahaksin ma peatuda kahel asjal. Tänud Ain-Alarile. Võistluse ajal oli ta minu möödudes kõige ohtlikumates kohtades veendudes ise, et esimesed mehed sealt ühes tükis läbi said. Nii rattarajal kui jooksurajal. Aitäh. Kummardus korraldusele. 

Teiseks, võistelda eestikeelsete toetajate ees oli midagi, mida ma ei unusta kunagi. See kisa, nimeline ergutamine ning Vidriku puhul ka röökimine oli minu jaoks midagi uut. Uskumatu elamus! Minu sügav kummardus Teile kõigile. Raske oleks olnud midagi rohkemat soovida. No kui siis seda, et oleksin ka viimase ringi joosta suutnud.

Lõpuks olin rahul, et mu viimane PRO Ironman just niimoodi lõppes. 

Laenatud aeg*July 13, 2018

Peale Hawaiid hakkasin mõtlema, et mis võiks olla see, mis mind viimasel hooajal triatlonis kannustaks. Milline võistus on see, kuhu ma ei ole jõunud, kuid alati olen vesise suuga tulemusi vaadanud.? Väljavalituks osutus ITU MM, mis sellel aastal toimub Taanis, Odenses.
Distantsiks on 3km ujumist/120km ratast ja 30km jooksu. Pole täispikk ja pole poolpikk, selline vahepealne värk. Kokku võiks aega minna 6h või natukene alla.
Võistluseni jääb kaks päeva.

Oktoobri keskelt kuni jaanuari keskpaigani liikusin treeningutes lihtsama graafikuga, et sisse seada uusi asju. Esimeseks tegin ära tagumikutunnid ja eksamid, mis olid vajalikud selleks, et taodelda triatlonitreeneri kutse tõstmist 4-ndalt tasemelt 5-ndale. Vastavalt Eestis kinnitatud treenerite kutsetasemetele saab see ilmselt olema viimane tase, mille saan saavutada. Lihtsalt seetõttu, et ma ei näe hetkel seda võimalust, et hakkan erialast kõrgharidust püüdma. Sügisel sporditeaduse kongressi ajal tehtud intervjuudest koorus välja, et minusuguseid treenereid nimetatakse “pseudotreeneriteks”. Olgu. Ongi midagi rohkemat iseendale tõestada.

Teiseks alustasime 21CC Triatloniklubis põhjalikuma laste ja noortetööga. Esimesed grupid said moodustatud ja nendega sai igapäevaselt tegelema hakatud. Õnneks oli mul võimalik toetuda mitmele laste/noortetreenerile. Näiteks said noored ja juuniorid korra nädalas harjutada Liina Tšernovi silma all. Sellest koostööst on käes esimesed kergejõustiku EMV medalid U18, U20 ja U23 arvestuses nii sees kui ka väljas. Sügisel teeme seda tööd edasi, et tulevikus triatleetidega täita mõnes vanuseklassis kogu poodium.
Treeneritööle mõeldes olin kogu aeg vaimusilmas näinud koolitamas uut seltskonda lastest/noortest alates. Reaalsus kujunes aga pea 180 kraadi teistsuguseks. Ootamatult kasvas Noored A ja Juunioride grupp suuremaks ja kaalukamaks, kui olin oma vaimusilmas ette näinud. Detsembri alguseks oli grupp tublisti kasvanud. Olin nõus panema oma naha mängu ning kohe kohe on algamas see hetk triatlonihooajast, kus grupp hakkavab oma tööd tulemustesse valama. See situatsioon on mulle paar korda ikka tõsise hirmu peale ajanud ja eneses kahtlema pannud. Samas, ükskõik kui väsinud ma oma treeningutest olen olnud, ükskõik kui kanged mu koivad basseini äärel kõndides on olnud, pole ma veel ühtegi korda tundnud, et tahaksin samal ajal olla kuskil mujal. Või teha midagi muud.

Viimased 3 nädalat olen veetnud Font-Romeu-s. 1800+ meetri kõrgusel treeningkeskuses, mis minu sealoleku ajal pidas oma 50.ndat sünnipäeva. Olen käinud seal nüüd kolm korda. Selle korra peamiseks erinevuseks eelmistest oli hea ilm. Kogu aeg oli soe ning vihma hakkas sadama (lund ei sadanudki!!!) alles viimastel päevadel. Mulle meeldib mägedes treenida. Looduse ilu, õhu värskus ja mõnus enesetunne kõik kokku annavad treeningprotsessi ühe nauditavama osa. Kuigi tuleb tõdeda, et mina käin viimasel ajal mägedes ainult võistluseks välja puhkamas, mitte tugevalt treenimas. Seda viimast varianti ma korra proovisin ja siis suutsin ennast pilbasteks treeninda. Võistlusel polnud enam midagi välja panna. Arvestades eesmärki, mis on seekord ca 2h lühem siis pidin olema tunduvalt värskem. Ja nii oligi. Kohaloleku ajal suutsin, kas kogemata või taotluslikult, üle teha mitu oma parimat treeningut selles kohas. Eks natukene tuli ka mängu see viimase mägedelaagri efekt. Kõik tuli ju mängu panna. Kuigi, kui ma nüüd paar päeva tagasi lugesin oma Hawaii järgset kokkuvõtet, siis oli minu jaoks suht selge, et selle ettevalmistusega panin ma kindlasti üle. Mäletan selgelt, kuidas ma soovisin, et iga pingimärkimise treening oleks parem kui kunagi varem. Ja kui see ei õnnestunud siis olin pettunud. Good Enough ei toiminud, aga oleks pidanud. Sest võistluseks seda lisa sädet enam ei olnud. Saab näha, kas seekord jäi see sisse.

*Laenatud aeg: Üksinda laagris olla on luksus. Magada nii palju kui saan, treenida siis kui tahan, käia söömas, mitte ise vaaritada, käia massazis niipalju kui tahan, mitte niipalju kui lisa vaba aega annab võtta. Vaikus. Omad mõtted. Esimest korda tundsin iga keharakuga, kuidas ma seda hindan, aga samas kloppis kuklas teadmine, et see käib millegi arvelt. Selle arvelt, et ma ei saa olla koos oma perega, kus 02.06 alates kasvab veel üks tüdrukutirts. Selle arvelt, et ma ei näe, kuidas mu õpilased treeningus välja näevad. Ma ei näe nende liikumist/emotsioone ja käitumist, mis aitaks mul treeningplaani koostamisel reageerida. Kohustus see aeg tulemuseks vormida on suurem kui kunagi varem.
Kirjutamiseni teiseltpoolt finishijoont!

Marko

4th in FrankfurtJuly 7, 2016

 

13598970_10202125867106338_1848785443_n

Ironman Frankfurt on selleks aastaks tehtud. Tasuks neljas koht ning kanged koivad. Lühidalt siis võistlusest ka lähemalt. (more…)

Toetajad / supporters

  • Partnerid / partners