Laenatud aeg*juuli 13, 2018

Peale Hawaiid hakkasin mõtlema, et mis võiks olla see, mis mind viimasel hooajal triatlonis kannustaks. Milline võistus on see, kuhu ma ei ole jõunud, kuid alati olen vesise suuga tulemusi vaadanud? Väljavalituks osutus ITU MM, mis sellel aastal toimub Taanis, Odenses.
Distantsiks on 3km ujumist/120km ratast ja 30km jooksu. Pole täispikk ja pole poolpikk, selline vahepealne värk. Kokku võiks aega minna 6h või natukene alla.
Võistluseni jääb kaks päeva.

Oktoobri keskelt kuni jaanuari keskpaigani liikusin treeningutes lihtsama graafikuga, et sisse seada uusi asju. Esimeseks tegin ära tagumikutunnid ja eksamid, mis olid vajalikud selleks, et taodelda triatlonitreeneri kutse tõstmist 4-ndalt tasemelt 5-ndale. Vastavalt Eestis kinnitatud treenerite kutsetasemetele saab see ilmselt olema viimane tase, mille saan saavutada. Lihtsalt seetõttu, et ma ei näe hetkel seda võimalust, et hakkan erialast kõrgharidust püüdma. Sügisel sporditeaduse kongressi ajal tehtud intervjuudest koorus välja, et minusuguseid treenereid nimetatakse “pseudotreeneriteks”. Olgu. Ongi midagi rohkemat iseendale tõestada.

Teiseks alustasime 21CC Triatloniklubis põhjalikuma laste ja noortetööga. Esimesed grupid said moodustatud ja nendega sai igapäevaselt tegelema hakatud. Õnneks oli mul võimalik toetuda mitmele laste/noortetreenerile. Näiteks said noored ja juuniorid korra nädalas harjutada Liina Tšernovi silma all. Sellest koostööst on käes esimesed kergejõustiku EMV medalid U18, U20 ja U23 arvestuses nii sees kui ka väljas. Sügisel teeme seda tööd edasi, et tulevikus triatleetidega täita mõnes vanuseklassis kogu poodium.
Treeneritööle mõeldes olin kogu aeg näinud koolitamas uut seltskonda lastest/noortest alates. Reaalsus kujunes aga pea 180 kraadi teistsuguseks. Ootamatult kasvas Noored A ja Juunioride grupp suuremaks ja kaalukamaks, kui olin oma vaimusilmas ette näinud.  Olin nõus panema oma naha mängu ning kohe kohe on algamas see hetk triatlonihooajast, kus grupp hakkavab oma tööd tulemustesse valama. See situatsioon on mulle paar korda ikka tõsise hirmu peale ajanud ja eneses kahtlema pannud. Samas, ükskõik kui väsinud ma oma treeningutest olen olnud, ükskõik kui kanged mu koivad basseini äärel kõndides on olnud, pole ma veel ühtegi korda tundnud, et tahaksin samal ajal olla kuskil mujal. Või teha midagi muud.

Viimased 3 nädalat olen veetnud Font-Romeu-s. 1800+ meetri kõrgusel treeningkeskuses, mis minu sealoleku ajal pidas oma 50.ndat sünnipäeva. Olen nüüd käinud seal kolm korda. Selle korra peamiseks erinevuseks eelmistest oli hea ilm. Kogu aeg oli soe ning vihma hakkas sadama (lund ei sadanudki!!!) alles viimastel päevadel. Mulle meeldib mägedes treenida. Looduse ilu, õhu värskus ja mõnus enesetunne kõik kokku annavad treeningprotsessi ühe nauditavama osa. Kuigi tuleb tõdeda, et mina käin viimasel ajal mägedes ainult võistluseks välja puhkamas, mitte tugevalt treenimas. Seda viimast varianti ma korra proovisin ja siis suutsin ennast pilbasteks treeninda. Võistlusel polnud enam midagi välja panna. Arvestades eesmärki, mis on seekord ca 2h lühem siis pidin olema tunduvalt värskem. Ja nii oligi. Kohaloleku ajal suutsin, kas kogemata või taotluslikult, üle teha mitu oma parimat treeningut selles kohas. Eks natukene tuli ka mängu see viimase mägedelaagri efekt. Kõik tuli ju mängu panna. Kuigi, kui ma nüüd paar päeva tagasi lugesin oma Hawaii järgset kokkuvõtet, siis oli minu jaoks suht selge, et selle ettevalmistusega panin ma kindlasti üle. Mäletan selgelt, kuidas ma soovisin, et iga pingimärkimise treening oleks parem kui kunagi varem. Ja kui see ei õnnestunud siis olin endas pettunud. “Good Enough” ei toiminud, aga oleks pidanud. Sest võistluseks seda lisa sädet enam ei olnud. Saab näha, kas seekord jäi see sisse.

*Laenatud aeg: Üksinda laagris olla on luksus. Magada nii palju kui saan, treenida siis kui tahan, käia söömas, mitte ise vaaritada, käia massazis niipalju kui tahan, mitte niipalju kui lisa vaba aega annab võtta. Vaikus. Omad mõtted. Esimest korda tundsin iga keharakuga, kuidas ma seda hindan, aga samas kloppis kuklas teadmine, et see käib millegi arvelt. Selle arvelt, et ma ei saa olla koos oma perega, kus 02.06 alates kasvab veel üks tüdrukutirts. Selle arvelt, et ma ei näe, kuidas mu õpilased treeningus välja näevad. Ma ei näe nende liikumist/emotsioone ja käitumist, mis aitaks mul treeningplaani koostamisel reageerida. Kohustus see aeg tulemuseks vormida on suurem kui kunagi varem.
Kirjutamiseni teiseltpoolt finishijoont!

Marko

Fotod: Jaanus Juss

«

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Toetajad / supporters

  • Partnerid / partners