Võistlused on siis: 24. juuni 70.3 Syracuse ja 15. Juuli 70.3 Racine(70.3 distants on ½ Ironmani distantsist). Kahe võistluse vahepeal ronin ka kolmeks nädalaks keskmäkke ja vaatan, mis seal saama hakkab. Siiani olen vaid korra saanud keskmäes olla, kuid siis ainult nädala ning põhitegevuseks oli suusatamine. Seekord siis samuti natukene erakordne viis proovimiseks. Peale esimest nädalat, mis läheb 70.3 Syracusest taastumiseks on kaks tervet nädalat töö tegemiseks.

Igal juhul on ees huvitavad ajad ja kui ma vahepeal suurt midagi ei kirjuta siis on kaks võimalust. Esimene, et kõik on hästi ja teine, et kõik on kehvasti. Esimese korral ei viitsi oma töövõite böogis kogu aeg esitleda ja teisel juhul tegelen probleemi lahendamisega.

Eelmises postituse kommentaaris küsiti minult ka toitumise kohta. Esialgu ei hakka sellest kirjutama, sest kilosid juurde võtta oskavad kõik. Just seda olen ma ka viimaste nädalate jooksul teinud. Nüüd on aeg  need uuesti maha lihvida. 4kg tööd ootab.

Kirjutamiseni

Marko

Peale Ironman Melbourne ilmunud pressiteates olid mõned ebatäpsused, mida ma nüüd tahaks parandada. Nimelt ei taganud ma otsepääset Hawaii Ironmanile. Sinna võistlusele pääseb KPR rankingu alusel (ehk siis 70.3 Ironmani ja Ironmani maailma edetabel). Selles edetabelis olen hetkel 7. kohal ja kokku pääseb võistlema 50 meest. Kuna minu kogutud punktisumma on pea 2000 punkti suurem kui eelmisel aastal (sain ka siis kutse Hawaii Ironmanile) siis on üsna suur tõenäosus, et ma sinna võistlema pääsen.

Järgmiste võistluste osas on treeneriga plaan tehtud. Teen suve keskpaigas kaks 70.3 distantsi võistlust USA-s. Kuigi ka need on omaette väiksemad eesmärgid käib kogu töö siiski edaspidi vaid ühe suurema eesmärgi nimel. Hawaii Ironman 2012.

Loodan järgmises postituses juba positiivselt kirjutada, kuidas ma mööda Eesti teid rattakilomeetreid olen kogunud ja kuidas Nõmme 5km suusaring on siledaks joostud. Tänu sellel nädalavahetusel maha sadanud lumele saan ehk ka selle talve esimese suusasõidu tehtud.

Tervitades,

Marko

Gold Coastis on treeninguteks suurepärased võimalused. Lühemateks rattaotsteks saab mööda rannikuäärt sõita ning pikemateks ja raskemateks sisemaale suunduda. Jooksuks rannaäärne promenaad ja Coombabah-i mets. Basseinidest ei hakka rääkimagi, sest 50m välibassud on siin iga 15km tagant. Ega muidu Austraalia üks ujumise juhivamaid riike poleks.  Seda oli ka näha Austraalia ujumise MV (samaaegselt ka Olümpia katsevõistlus, kus kaks esimest saavad individuaalse koha Londoni 2012 mängudele), sest kogu programmi peale oli ainult kaks sportlast, kes ei ujunud välja Olümpia A normi, aga lõpetasid võistluse teisena. Tase! Nautisin seda, et vara hommikul alustatakse treeningutega ning lõunal-pealelõunal on pikem paus enne õhtust trenni. Sellises rütmis oli mõnus treenida. Samuti kasutasin võimalust kohtuda vanade sõpradega ning uurida, mis nende elus viimase 4 aastaga juhtunud on.

Melbourne võistlus oli logistiline õudusunenägu. Start, ujumine ja mõlemad vahetusalad olid ühes linnaotsas ning jooks kulges punktist punkti 42km. Finish oli St Kilda basseinide juures. Suurlinnale kohaselt oli pikk maa hommikul hotellist starti ning peale starti uuesti hotelli. Lisaks sellele veel kõik stardieelsed protseduurid, mida profilt nõutakse, olid nii stardi kui finishi alas! Pean siinkohal edastama tänusõnad Alma Sarapuule ja tema Melbournes elavale õele. Tänu neile sai kõik transpordimured lahendatud ja mina võisin täies mahus ainult võistlusele keskenduda.

Start anti kell 7.00 hommikul kui oli veel pime! Esimesed 200m sain Clayton Fetelli sabas ujuda. Siis läks mees oma teed ja temaga koos ka stand-up paddle boarder. Seega ühest hetkest alates ei olnud minu ees mitte kedagi ja näha ei olnud midagi. Ookean väreles, pime, poid oli valged….Vedasin 8 liikmelist gruppi ning ega siis keegi ei tahtnud appi tulla, passisid rahulikult minu selja taga.1. vahetusala sai kiirelt tehtud ja rattal moodustus legaalsetes piirides koostööd tegev grupp (12m eelmise mehega vahet). Esimesel ringil ei juhtunud muud midagi kui, et tagant sõitis meile järgi veel 6 meest ning mina kaotasin üle oma triatlonilenksu küünarnuki patjadest. Gold Coastis olles sai ennast pidevalt päiksekreemiga kokku määritud ning padja pealne muutus kleepuvaks. Nüüd võistluse ajal  jäi padi lihtsalt hetkeks küünarnuki külge kui ennast asendist välja ajasin ja järgmisel hetkel rebis tuul selle sealt lahti ning lennutas minema. See oli umbes 60.km ajal. Mõtlesin, et küll ma kuidagi hakkama saan. Hakkasin vahetama kätt mille all padi oli. Õnnetuseks lendas ka tene padi minema hetkel kui tõsine tempo peale pandi, sest ma enam oma liigutusi ei kontrollinud ja tegin sama vea, mis esimene kord. Küünarnukid on peale võistlust ikka mõnusalt sinised. Kuskil 110km paiku tundsin ennast nii hästi, et läksin etteotsa tempot tegema. 20km nägin vaeva, kuid keegi ära ei kukkunud. Peale seda tulid järgmised mehed ette ja hoidsid sama tempot. Ja siis läks panemiseks. Viimased 35km anti niimoodi minna, et saba oli täitsa sirge. 20km kannatasin ära ja siis sain kangi. Pidin laskma rongil minna ning jäin 3 mehega tiksuma. Kangutasin siis ratta lõpuni, kusjuures powermeeter näitas elu parimaid watte, ning hakkasin kohe tempokalt jooksma. Mul oli meeles treeneri hoiatus, et jooks võib raskeks minna. No alguses polnud häda midagi. Tulistasin esimesi kilomeeterid 3.45 tempos ja tundsin ennast sellejuures päris hästi. Niimoodi sai umbes 20km joostud. Ja siis, nojah, siis tuli selline kang, et kukkusin 30sek/km aeglasemaks. Väiksed ja järsud tõusunukid panid mu peaaegu seisma ja enesetunne läks järsult kehvaks. See jooksurada oli kõike muud kui kerge. 21. km sissejoodud Red Bull ei toiminud, tiibu ei tulnud kusagilt. Õnneks oli raja ääres ka mõni Eestlane ning emakeeles ergutusi kuulda on ikka midagi muud kui iga paarisaja meetri tagant tulev “awesome mate, good job mate, doing well MATE! Nii ma seal tiksusin ja tiksusin, lugesin järelejäänud kilomeeterid ning unistasin finishisirgest. Ainukesi vaheaegu sain Sten Indriksonilt ja need aitasid. 2km enne lõppu ütles minu ees sõitnud jalgrattur esimesed sõnad: “Sinu taga jooksev mees on 1 min kaugusel”. Ma siis võtsin jalad kõhu alt välja ja sprintisin, 2km kangete ja krambieelsete jalgadega, jõudsin 9. kohaga fininshisse. Ouch. Edasi läks teekond meditsiinitelki, kus seekord ei antud isegi Dr Pepperit vaid ainult vett……aga sellest polnud midagi. Kosusin natukene ja siis läksin ja hävitasin võistlusjärgses toidulauas võilebu ja shokolaadikooke.

Kuigi lõppkoht oli tagasihoidlik siis tuleb mainida, et tegemist oli kindlasti ühe kõige kõvema koosseisuga Ironmaniga väljaspool Ironman Hawaiid. Õppisin sellest võistlusest palju, eriti seda kuidas rattas taktikaliselt õigesti käituda. Tegin vigu, kuid näen nüüd, kus on parandamisruumi. Teada oli, et kui füüsiline vorm on languses siis kannatab just võistluse teine pool. Olen rahul sellega, et olenemata selles, et sain korraliku kangi suutsin ma sama tempoga lõpuni joosta ning oma 9. kohta kaitsta tagapoolt kiirelt läheneva konkurendi eest. Selle võistluse võitnud Craig Alexander on praeguse hetke vaieldamatult kõige parem triatleet. Tema aeg 7.57 näitab seda, et nüüdseks on maailmas keskmine tase nii kõrgele jõudnud, et selles, et Ironman võita tuleb alla 8h teha.

Antud võistluse 9. koha punktid on suuremad kui nt Austrias 3. koha eest saanud puntid. Nüüd peaksin ajutiselt tõusma KPR rankingus esikümnesse. Kuna ma rohekm Ironman võistlusi enne Konat ei tee siis kõrgemale ma ilmselt ei tõuse. Küll peaks aga nendest punktidest piisama selleks, et kvalifitseeruda Hawaii Ironmanile 2012. Selle reisi eesmärk sai täidetud!

Homme hakkan kodumaa poole reisima. Õnnetuseks on seekord reisi pikkuseks ca 60h, sest olen sunnitud vahepeal 2 ööd lennujaamas või selle lähedal ööbima.

Kirjutamiseni,

Marko

3 nädalat Taupos läks väga kiiresti mööda. Huvitava kombel sain seekord väga kiiresti sisseelatud uude ajavööndisse ning juba esimesel nädalalõpul mõne korraliku treeningu tehtud. Võistluseelne ettevalmistus läks enamuses korda. Üks kerge tagasilöök oli, kui pidin 7 päeva enne võistlust kerge külmetuse tõttu treeningud ära jätma. Õnneks osutus see tõesti kergeks külmetuseks.

Seekordne kodumajutus oli suurepärane. Perekond Todd, kelle juures elasin oli otsast otsani triatlonist läbi imbunud. Perekonnapea Chris oli kohaliku triatloniklubi president ning üks perepoegadest, Cameron, on Uus-Meremaa U23 koondise liige.

Kui võistlusnädal lähemale jõudis hakkasin koos pererahvaga igapäevaselt ilmaennustust jälgima. Nimelt hakkas Uus-Meremaa põhjasaart ähvardama „weather bomb“ ehk lühiaegne äärmiselt kehva ilmaga torm. Kõige kehvem selle juures oli see, et just meie võistluspäevaks näitas halvimat ilma. Võistluseelsel breefingul tutvustati meile ka varuplaane. Esimene neist jättis ära ainult ujumise, teine jättis võistluse üldse ära ja kolmas lubas võistluse korraldamist lühendatud variandis üks päev hiljem. Kehva ilma jõudiski seekord siis kohale kui ilmaennustus lubas ning laupäevase võistluse tühistamine oli igati õige otsus. Laupäeval oli tõesti väljas nii vali tuul, et isegi joosta ei saanud sirgelt. Jooksmas käies jalga jala ette pannes kandis tuul jalad risti. Kuna võistluse korraldajad said vabatahtlikud nõusse pühapäeval tagasi tulema ning meditsiini brigaadid olid nõus pool päeva kohal olema siis korraldati pühapäeval ½ Ironman. Raske ettevõtmine, kuid vajalik. Lihtsalt kahju, et korraldajate varuplaanide pagasis ei olnud võimalus teha täispikk pühapäeval 4. märtsil.

Tormijärgselt oli pühapäeva hommik jahe. Sõitsin vahetusalasse rattaga nii, et talvejope oli seljas. Panin enne võistlust kalipso alla ka alussärgi ja käised ning määrisin ennast sisse massazi õliga. Kõik selleks, et külmas hommikus sooja hoida.

Võistluse alguses panin enda taktikale omaselt kohe gaasi põhja. Kuna järvel oli kerge lainetus, siis ei olnud ujumine just kõige lihtsamate killast. Hingata oli parem allalainet, sest muidu oli kogu aeg suu vett täis. Esimese poi juures (umbes 850m) nägin, et ainult üks mees oli suutnud minuga sammu pidada. Sellest sain julgustust ja panin ainult tempot juurde. Veest välja tulles avastasin, et olin päris üksi jäänud.

Kiire 400m jooks vahetusalasse, suurepärase kiirusega garderoobi vahetus ning rattale. Otsustasin, et panen oma võistluskiiruse (watid) peale ning vaatan, mis saama hakkab. Lootsin, et võistluse tugevamad ratturid nagu Marino Vanhoenaker, Terenzo Bozzone ja veel mõni tulevad 3-4 mehelise pundiga järgi ning siis saan nendega koos edasi sõita. Esimeses pöördepunktis (u 10km sõidetud) nägin, et mu edu on umbes 50sek ja järgi on tulemas 7 meest. Panin siis tempot natukene juurde pannes surve neile, et minu püüdmiseks on vaja koostööd teha. Ja seda nad ka tegid. Sõitsin üksi kuni 55km-ni. Seejärel astusin rongile ning vaatasin, kuidas sinnani hoitud watid langevad olenemata sellest, et sõitsime ülesmäge ja vastutuult. Tundsin ennast olenemata korralikule rattapingutusele üsna mugavalt ja olin mõtetes valmis kohe kiirelt jooksma.

Teine vahetusala oli katastroof. Kaotasin sokkide valetpidi jalgapanemisega oma 10sek ja läksin vahetusalast välja eelviimasena. Kiire jooks…..see jäigi ainult unistuseks. Alguses kohe tundsin, et mingi piiraja on peal. Kulgesin omas tempos ja vaatasin, kuidas esimesed mehed minust kaugenevad. Masendav. Esimese ringi lõpupoole hakkasin ennast paremini tundma ja lihtsalt seda jooksu nautima. Ees mehed olid kaugel ning tagant polnud ka kedagi ohustamas. Viimases pöördepunktis (umbes 5,5km enne lõppu) nägin, et Terenzo Bozzone oli ilmselgetes raskustes. Olin temast ainult 1min kaugusel. Võtsin siis 2km jooksul selle vahe kinni ja jooksin kohe ka eest ära. See oli hetk, kui ma tegelikult ka jooksin, mitte ei kulgenud nagu kuukulgur. Enne fininšit sai veel korralik maksapiste üle elatud ning lõpetatud 6. kohaga.

Viimasena auhinnarahal (vist, sest kinnitust ei olema ma sellele veel saanud) ja juhuslik valik dopingukontrolliks. Olin väsinud, kuid mitte väga. Lihased olid kanged, kuid hing oli veel kangem. Pettumus oli suur. Tundsin, et olin sellel päeval väga heas hoos ja Ironmani distantsil oleksid nii mõnedki jõujooned teistpidi olnud. Tean, et paar meest, kes lõpetasid minust eespool olid tulnud sinna Ironmani läbi kulgema ja sellega Hawaii kvalifikatsiooninõudeid täitma. Nemad olid kindlasti asjade sellise kulgemisega rahul. Nii mõnigi mees ütles peale fininshit, et niimoodi ühelt distantsil teisele hüppamine ning igapäevaselt mingisuguse probleemiga tegelemine väsitab tõsiselt (kas võistlus toimub või mitte, kas võistlus toimub triatlonis või duatlonis jne).

Oma kodinatega tagasi kodumajutusse jõudnuna tegime treener Jüri Käeniga pika Skype kõne. Fakt, et võistlesin lühemal distansil ja see, et ei olnud väga väsinud pingutusest, julgustas meid mõlemaid edasiste hooaja plaanide peale mõtlema. Valikuid, mille ümber me “tantsisime”, oli mitmeid, kuid lõpuks jäi lauale üks ja ainuõige variant. Ironman Melbourne 25. märtsil, millele olin igaks juhuks ennast registreerinud enne Ironman Uus-Meremaad.

Minus on veel palju sees. Tegin terve talve Furteventural trenni selleks, et Ironman distantsil seda välja panna. Ettevalmistus selleks võistluseks jääb ideaalist kaugele, kuid mul on võimalus selle võistlusega kindlustada pääs Hawaii Ironmanile. Sportlikus mõttes oli seda otsust kerge teha, sest pettumust on hinges palju. Palju raskem oli endale öelda, et läheb veel kolm ja pool nädalat selle hetkeni kui jõuan tagasi Eestisse ning saan oma tütart ja abikaasat kallistada. Ironmani ei saa teha “poole teraga”. Võistluse ajal ei maksa mitte ükski vabandus, kõigeks tuleb valmis olla. Seega peab mu pea võistlushetkel olema “õigesti otsa kruvitud” ning vaba liigsetest pingetest. Kui helistasin abikaasale, et öelda edasi info võistluse ärajäämise kohta, oli tema esimene küsimus: „Kas nüüd lähed Austriaaliasse?“ Ta teadis, et juba nii kaugelele lennanuna on vaja ennast sportlikult realiseerida, mida poolpikaks lühendatud Ironman Uus-Meremaa mulle enam ei pakkunud. Seega sain ka abikaasalt õnnistuse ja asusin tegelema oma piletite muutmisega. See pole ka viimasel hetkel kõige stressivabam, kuid tänaseks olen jõudnud Gold Coasti Austraalias. Asun treenima koos Aleksandr Latini ning kindlasti osalen Brad Kahlefeldti grupi treeningutes. Ulualuse sain Bradi juures. Gold Coasti valisin sellepärast, et tean täpselt, kus treeningpaigad asuvad, kuidas elu toimib ning milline kliima mind ootab. 2 nädalat korralike treeninguid on ees!

Seekord siis natukene pikem sissekanne.

Ja loomulikult head naistepäeva kõigile õrnema soo esindajatele,
Marko

Marko Albert Reviews IMNZ from amped sports marketing on Vimeo.

A day light and half the distance, Marko reviews what was left of IMNZ after wild weather affected the event.

Marko

Club La Santa on Kanaaride vanim ja tuntuim treeningkeskus, mis veab ka paljusid saarel toimuvaid spordivõistlusi (Vulcano Triatlon, Lanzarote Ironman jne). Seekord oli siis duatlon, distantsiks 5/20/2.5 (jooks/ratas/jooks). Teadsin, et CLS-s treenib umbes samapalju tippe, kui Playitases ning ka seda, et paljud võivad teha duatloni kaasa treeninguna. Ööks sain ulualuse Pransuse tiimi meestelt (Molai&Poulat), kellel olid parasjagu käsil mahulaagri viimased treeningpäevad ning võistlema nad ei kippunud. Küll aga oli stardis kaks teist ja isegi kiiremat Pranstlast. Minu jaoks oli see planeeritud kui kiirustreening. Selle nädala kolmapäeval võtsin küll korraks oma jalad tagumiku alt välja ning jooksin paar kiiremat otsa, kuid mitte eriti palju ja mitte eriti pikalt. Sõitsin sinna ühe Taani harrastajaga, kes on siin meiega koos kaks kuud treeninud.Tema suust ei jõudnud minnes ära kuulata jutte, kuidas võistlus kulgema hakkab jne….

Võistlushommikul tegin natukene pikema soojenduse, sest pikkadest treeningutest kosumisel ei jõua lühikese soojendusega kuigi kaugele. Suur mootor vajab ikka kerget soojendamist, enne kui gaas põhja vajutatakse. Start läks nagu Hispaania duatlonil ikka, st kõik kohalikud karvajalad panid ajama nii nagu jookseks 400m…nojah peab aus olema, kaks välejalgset Prantslast ja üks Hispaanlane kõige ees. Esimesed 2.5 km saingi iga natukese aja tagant kellegist mööda joosta kuni ette jäi veel 8 meest. Need kolm lõuna-eurooplast olid parasjagu pikalt ees, kuid kõik teised olid rattaga püütavad. Kiire vahetusala ning kiire esimene km ning olin juba 4 meest kinni võtnud. Esimese mäe peal panin korraks gaasi uuesti põhja ning minu üllatuseks leidsin ennast paarikümne meetrise vahega eest ära. No ega siis midagi teha polnud, tuli edasi suruda. Paari km pärast vaatasin uuesti taha ja nägin, et üks jämeda reiega Taanlane tuleb koos kellegagi mulle järele. Otsustasin siis mehed ära oodata, et koos edasi sõita. Kui kohale jõudsid oli minu imestus suur, kui selleks imuriks Taanlase seljataga oli ketside ja tavaliste pedaalidega kohalik jooksukunn. Edasi tuli vastutuule lõik, kuigi allamäge, oli see siiski raske. Peale üht vedamiskorda seljataha vaadates oli taas üllatus suur, kui viimane ketspeeter oli  põhjamaa meeste meeldivast seltskonnast kadunud. Edasi uhasime kahekesi niipalju kui masinavärgindus välja kandis ning vahe liidritega kahanes jõudsalt. Siis aga hakkasid need omavahel puid ja maid jagama ning vahe kärises jälle pikemaks. 2km enne lõppu laskumisel, kui ristteele tuli auto võtsin kurvi rahulikult. Võib öelda, et isegi liiga rahulikult, sest Taani poiss pani hullu ja sai kohe 25m edu. Ja järsku polnud jalas seda laksu, et see vastutuult allamäge kohe kinni tõmmata. Nii ma vahetusalasse jõudsin, 20sek peale Taanlast. Mõtlesin küll, et jooksen esimese kilomeetri tugevalt ja tõmban taanlasele järgi, kuid see mõtteks jäigi. Nii ma seal lidusin, 4. kohale lähemale ei saanud ja tagant ka kedagi tulemas polnud.

5. koht käes ja korralik pingutus seljataga, võtsin vahetusalast ratta ning tiksusin 2.5h ringiga sadamasse tagasi. Õhtuks kodus, jalgadele jäävann tehtud ning korralik toit kõhus. Kõik korras. Esmaspäevast uuesti Uus-Meremaa IM ettevalmistusele uut käiku andmas!

Marko

Minu suurim õnn oli see, et 21CC Triatloniklubi liige ja nüüd „ah sõidan rattaga Inglismaale kirpopraktikute kooli“ mees Martin Kumm otsustas koos minuga laagerdama tulla. Hea oli pikkadel rattasõitudel, kui legendaarne Kanaaride tuul ulus kõrvades, kõrvale vaadata ning seal ühte värsket nägu vaadata. Tõusudel näitas ta mulle kandu, kuid muidu sai külg külje kõrval vändatud. Lisaks töötles Martin veel peale pikki jookse minu jalgu, et need ikka koormusele vastu peaksid.  Asi õnnestus.

Esimesele laagrile järgnes Jõulude aegne nädal Eestis, mis kujunes palju raskemaks kui olin oodanud. Mitmeid tunde autoroolis ja mitmeid erinevaid suurepäraseid lõuna- ja õhtusööke. Puhkamisest eriti midagi välja ei tulnud ja lisaks hankisin endale ka mingisuguse kõhutõve millega olin maas kaks päeva. Üks neist päevadest oli 27. detsember ning siis toimunud suur spordiaasta lõppakord Nokia kontserdimajas. Kahju oli, et minna ei saanud, sportlastele head soovides jätsin tõve koos endaga koju. Küll aga olin uhke selle üle, et selleaastases Sporditähtede raamatus oli minu hooajale pühendatud lausa 2 lehekülge ning ka foto oli kaanel.

29. detsembril hakkasin uuesti, aga seekord koos perega, Fuerteventura poole liikuma. Plaan oli ennast kiirelt jälle joonele seada ning paar korraliku mahuga nädalat tulistada. Alguses läks enesetunne isegi paremaks  ning arvasin, et kogu jama jäi Eestisse maha.  Siiski nii kergelt ma ei pääsenud ning nädalaga tuli selline väsimus külge, et sundis ühe päeva külmetusega võideldes natukene kergemalt võtma. Kuid see päev aitas palju. Viimase treeningnädala tulistasin juba puusalt…st sain kokku 811 rattakilomeetrit ning kogutundide maht oli natukene üle 40h nädala kohta. Tundide poolest elu raskeim nädal. Enesetunne aga polnudki kõige hullem.  Sportlasena ei saagi midagi paremat kirjutada, kui et trennid on tehtud ja tervis uuesti korras.

Nüüd on vahele vaja teha üks puhkenädal ning siis veel 3 olulise tähtsusega treeningnädalat. 12. veebruaril hakkan reisima Uus-Meremaa poole. Viimasest kolmest tugevast nädalast panen kindlasti mõned read kirja, sest see peaks tulema  vägev! Ehk saab mõned treeningud teha koos eurooplastest Hawaii Ironmani esikümne meestega!

Kirjutamiseni,

Marko

2012.a. hooaja esimene  eesmärk on Ironman New Zealand 3. märtsil Taupos (89 päeva on jäänud). Sellest on tingitud ka minu varajane laagrisse sõitmine. Loomulikult lähen varakult laagrisse ka sellepärast, et saaksin hakata korralike tunde rattasadulas koguma. Nüüd aga lühike loetelu põhjustest, miks me koos treeneriga sellise valiku tegime

1. Hawaii Ironmani 2012.a. kvalifikatsioonikriteeriumi täitmine võimalikult varakult. Selleks, mul jõudu ei jätkunud, et seda 2011.a. hooaja lõpus teha;
2. Uus-Meremaa sügisene kliima on Eesti omale sarnane, seega võib sobida mulle hästi;
3. Uus-Meremaa võistlus on 2000 punkti võistlus, seega olles seal poodiumil on võimalus, et ma ei pea Hawaii kvalifikatsiooni punktide pärast rohkem muretsema;
4. Võistlusrada on raskemate killast, raja rekord on  8.18. See on minu jaoks uus ja tore väljakutse, sest Austria oli ju üsna kergel ja kiirel rajal.
5. Selle võistluse on võitnud Uus-Meremaalane Cameron Brown juba 10 korda. Ainuke, kes Cameronile tuule alla tegi oli Ain-Alar Juhanson 2006.a. kui halva ilma tõttu taandati võistlus lühikeseks eraldistardiga duatloniks (90km+21km). Sellest väike järeldus, et läheb vaja eestlast, et lüüa kohalike kangelasi.
6. Uus-Meremaal on rohkelt sõpru ning kodumajutuski kolmeks nädalaks olemas. Nüüd on vaja veel lennupilet vaadata.
7. „Laast aga mitte liist“ : Uus-Meremaa on mulle hingelähedane ning Eesti järel teisel kohal nendest kohtadest, kus sooviksin elada.

Hooaja teine eesmärk on võtta maailma paremikule kaotusest Hawaii Ironmanil maha kuni 15min. Kui tulin Hawaiilt tagasi oli Jüril plaan valmis, kuidas seda teha. Üksikasjade nimekirjaga ma kursis ei ole, kuidas saan paremaks, kuid Jüri teab seda kindlasti. Lisaks külastasin Indrek Rannamaad, kellega sai rattaasend ning lihaste balanss üle vaadatud ning nõrgad kohad kaardistatud.  Siinkohal Indrekule tänusõnad selle eest, et ta minu jaoks nii operatiivselt aega leidis.

Veel tahan mütsi maha võtta nende metseenide eest, kes mind eelmisel hooajal toetasid ja ka 2012.a. hoojale on lubanud õla alla panna. Kuidagi ei saa ära unustada ka triatlonifänne, kes Te oma positiivsete emotsioonidega mulle vaimujõudu juurde annate. Kummardus Teile kõigile, minu lugupidamine ja tänu!

Kirjutamiseni,

Marko