Uus-Meremaalt tagasi tulles sain võtta aja maha ja mõelda, millist võistlust tahaksin järgmisena teha. Rääkisime treeneriga sellest ning lõpuks jäid sõelale kaks võistlust. 70.3 Pescara Itaalias (09.06) soojenduseks ja siis Ironman Austria (30.06) otsa. Kõige iroonilisem on see, et just siis kui saime uuesti hakatud treenima täie rauaga suutsin ma haigeks jääda. Ja seekord nii, et olin nädala 38 kraadise palavikuga voodis ja järelnähud painasid mind veel 3 nädalat peale põdemist. Haigeks jäämisel oli suur osa minu kangekaelsusel. Suutsin esimese kevadise rattasõiduga vindi nii üle keerata, et tulemus oli siis selline. Peaks vist mainima, et venitasin selle rattasõidu 4h pikkuseks ja väljas oli nii +1C-+5C.  Kogu see töö, mis sai Sparta jõusaalis Wattbike väänates tehtud läks rahulikult veega alla. Mitte midagi ei saanud teha.

Edasi olime tükk aega lõhkise küna ees, et mida siis ikkagi pihta hakata. Verepilt kehva, enesetunne niru, treeningutes olin ühtlase kihina laiali laotatud ning ennast kokku korjata ei suutnud. Peaaegu nagu eelmisel kevadel. Mul on ikka kehva komme küljes neid asju kevadesse planeerida. Õnneks hakkasid asjad mingist hetkest vähehaaval paremaks minema. Otsustasin, et sellel kevadel ma kuhugi kaugele harjutama ei lähe ning rendin endale elamise Otepääl. Üks nädalane ja üks kahenädalane laager said ilusti ellu viidud. Vahepeal testisin ennast koos Siim-Erik Alamaaga Jüris toimunud Aerobike temposõitude sarjas olnud paarissõidus. Läksin starti selge eesmärgiga korralikult pingutada ja seda ka sain. Siim-Erik on muidugi üsna kiitsakas poiss nii, et tema taga väga tuulevarju ei saanud. Väikeste viperuste tõttu saime kokkuvõttes 4. koha. Kui esialgu olin sellega rahul, sest pingutada ma ju suutsin ja peaeesmärk sai täiedetud, siis hiljem järele mõeldes oleks ikka võinud paar kohta kõrgemal olla.  Aga eks see lisabki soovi järgmisel võimalusel rohkem pingutada. Kahjuks ei tule seda enne suve teist poolt.

Otepää on laagerdamiseks väga mõnus. Pühajärve Spas on tihti võimalus ujuda üksi rajal (juhul kui bussitäis Skandinaavia eakaid kliente pole just saabunud), liiklust on teedel suhteliselt vähe ning jooksuringidel võimalus mööda kruusateid sibada. 2011.a. IM Austria ettevalmistuse tegin samuti siin ja võistlus läks suurepäraselt. Nüüd on siis samasugune lootus.

Evamaria ja Markusega

Headest sõnumitest ka. 14.04 õhtul sündis meie perre uus liige. Tütar Evamaria kõrval on nüüd kodus pisipoiss Markus rõõmu ja unetuid öid tootmas.

“Säde”

Hea uudis on ka see, et alates märtsist on minu rattavarustuse toetaja Rademar. Tänu Rademarile istusin uue triatloniratta selga. Speed Concept 9.9 series-i ratas valmis minu mõõtudele ja värvieelistustele vastavalt USA-s. Tegemist on siis testidele kohaselt maailma kiireima triatlonirattaga. Lisaks saan kasutada treeninguteks ka Trek Madone 5 series maantee ratast ja lasen vaimu vabaks metsaradadel Treki Cyclocross rattaga. Uuest rattast pikemalt ehk järgmises postituses.

Kirjutamiseni,

Marko

Alustasin selle päeviku sissekande kirjutamist tagasilennul kuid asjaolude kehva kokkulangemise tõttu jõuab see alles nüüd teieni.

Kaks päeva on möödunud Ironman New Zealandi lõpust ning pingutust meenutavad vaid valusad lihased ning lahkuvad varbaküüned. Loomulikult ka hinges istuv rahuldustunne hästi elluviidud treeningtsüklist ning võistlusest.
Viimased treeningud Gold Coastis läksid, noh kui otse öelda siis, tagasihoidlikult. Kõige rohkem valmistas mulle muret see, et kõige viimane jooksu intervalltreening ebaõnnestus. Lisaks sellele leidsin viimaks ühe korraliku kaalu, mis näitas mulle väga suuri numbreid (tingituna vahetult eelnenud söögikorrast, aga see on tagantjärele tarkus) . Peale trenni kandisin treenerile ja sõber Helgorile ette, et olen paks, kehvas vormis ja tuleksin parema meelega hoopis koju, Tauposse reisimise asemel. Eks nad tegid siis parima, et mind maha rahustada.
Tauposse liikusin 6 päeva enne võistlust. Mul oli õnn elada jälle sama perekonna juures, kes mind eelmine aasta 3 nädalat majutasid. Niisiis teadsin ja tundsin juba kõike, mis mind ees ootas. Seekord oli aga Ironmani korraldajatel minule rohkem ülesandeid. Kolmapäeval enne starti käisin koos Ungari triatleedi Balaz Csoke ja Austraalia mehe Courtney Odgeniga kahes koolis triatlonist rääkimas. See oli väga tore kogemus. Suutsin lapsed isegi paar korda naerma ajada oma vastustega.
Samasuguse naljatlemisega tegelesin ka pressikolverentsil ning avalikus küsimuste-vastuste voorus. Ei suutnud kuidagi ennast ja situatsiooni tõsiselt võtta ning rääkida ainult sellest, kuidas triatlon on A&O. Tegemist võis olla sellega, et pidin sellist karusselli kaasa tegema esimest korda ning keegi polnud mulle etiketti tutvustanud.
Viimased tugevamad sutsud treeningutel sujusid mõnusalt ning Gold Coastis kadunud enesekindlus hakkas vaikselt tärkamise märke näitama. Viimastel päevadel katsusin olla niipalju rahulikult kui ajakava võimaldas ning vaadata kodumajutuse videoteeki kuuluvaid ameerika telesarja Big Bang Theory 4 hooaja osasid (ilmselge positiivne mõjutus minule).
Taupo on tuntud kohana, kus ilm alati kehvaks keerab kui Ironmani päev kätte jõuab. Seekord oli vastupidi. Võistlushommik oli peaaegu tuulevaikne. Järvel polnud väiksematki lainet ning vesi oli mõnusalt soe. Võistlustaktikat Jüriga arutades võtsime lihtsa eesmärgi: ujumise ja rattaga poistele niipalju liiga teha, et neil jooksuisu ära kaoks. Seetõttu liikusin peale stardipauku kohe võistluse etteotsa ja hakkasin oma asja ajama. Üllatuseks avastasin, et Bevan Docherty ei olnud oma ujumist peale ITU MK võistlussarjast loobumist käest lasnud ja suutis minul jalgades püsida. Õnneks käitus ta viisakalt ning mind talla alt ei kõditanud ja hoidis piisavat distantsi. Veest välja, kiire vahetusala ning pedaalima. Ratas nägi välja selline:
45km 287w, 40.3km/h (vastutuul allamäge), mõtlesin vahedele teistega kuna infot ei saanud.
43km 288w, 39,7km/h (allatuult vastumäge) laulsin omaette
50km 279w, 39,4km/h (vastutuult, aga korraliku tõusuga ring lisaks tavapärasele edasi-tagasi otsale) ikka laulsin omaette
43km 273w, 36,8km/h (haamer, söömine, kosumine, allatuult vastumäge) laulutuju oli kadunud….
————————–
Kokku 4h38min,181km,  282w, 39km/h
Kuna Bevani jaoks oli see esimene täispikk, siis hoidis ta ennast teadlikult minu seljataha. Kogu 140km, mis me koos sõitsime oli tema ees 16km ja mina ülejäänud. Aga mind see ei häirinud ega ka morjendanud. Mina tegin oma võistlust. Kuigi kui arve vaadata, siis on selgelt näha kukkumist distantsi teises pooles, millega ma üldse rahul ei ole. Aga võistluse ajal paremini ka ei suutnud. Info jõudmine meieni rattarajal oli üsna vaevarikas. Peale ujumist saime info, et oleme 2 min eest ära. Umbes 10km hiljem öeldi, et vahe on 1.30…..siis ma vaikselt arvutasin, et saame ees olla ilmselt kuni 90km. Aga võta näpust, vahe hakkas hoopis kasvama ning järgmine kord anti juba teada, et Uus-Meremaa 10* võitja Cameron Brown on meist 4.50 maas ja Terenzo 2.30. See tähendas ainult ühte- tuleb samamoodi edasi panna. 140km paiku läks Bevan minust teist korda mööda. Nii nagu esimesel korral nii ka teisel korral: tempo tõusis märgatavalt. Minul sellele vastust ei olnud. Lihtsalt pidin Bevani ära laskma. Sain aru, et mul on kiiremas korras vaja hakata sööma ja jooma kui tahan sellest august välja tulla. Süüa oli raami peal veel küllalt, aga spordijook hakkas vastu. Erinevate halbade asjade kokkulangemise tõttu ei saanud võistluse ajal tarbida oma tavapärast SIS-i jooki, vaid pidin rahulduma millegi muuga. Kriisi ajas kehvemaks veel ka see, et CocaColat oli saada ainult kahes viimases toidupunktis. Peale kõikide hammaste vaenlase tarbimist, hakkasin uuesti üsna ilusti väntama. Hirm oli muidugi suur, et tagant tulev rong (4 meest olid vahepeal oma jõud ühildanud ning üritasid meile kambakat teha) sõidab minu raske vaevaga saavutatud edu kinni.
Teise vahetusalasse jõudsin üllatavalt mõnusa enesetundega. Kiire jalavarjude vahetus mõnusate Sauconi tossude vastu ning juba saingi jooksurajale. Kolm 14km pikkust ringi täis vastikuid tõuse ja langusi, kurve ja pikki vahemaid joogipunktide vahel. Jooks nägi välja selline:
1. ring: puhas rõõm
2. ring: reied juba väsinud ja üks ring veel joosta
3. ring: jalad kanged, 6km enne lõppu läksid käed järsku nii krampi, et joogipunktides pidin ennem sõrmed sirgeks painutama ning kõndima, et jooki kätte saada. Olin nii hirmul, et ma ei jõua finishisse, et püüdsin iga hinna eest edasi sörkida. Ja nii ma sörkisin. Teadsin, et pean jõudma 40km märgi juurde, sest sealt edasi kuni finishini oli rada peatvaatajatest ääristatud ja nende ergutamine kannab mind lõpuni. Lõpp oli suurepärane, ehkki ma sellest palju ei mäleta. Minut peale lõpetamist pidin andma staadioni teadustajale, kuulsale Mike Reillyle intervjuu, mille sisu ma ka väga ei mäleta. Edasi pressikonverents ja siis juba massazilauale puhkama.

Kokkuvõtvalt numbritest sellel reisil:
68 päeva Eestist eemal olekut
59 ööd kodumajutustes, 5 ööd lennukis, 4 ööd hotellis (East London)
3 võistlust (2*70.3 distantsil, 1*Ironman)
2 rendiautot (mõlemad olid muruniiduku mootoriga, eriti probleemne oli Chevy Berinaga Johannesburgi liikluses)
Palju uusi kogemusi, tuttavaid ja lugusid. Parimad tulid Johannesburgist. Kahjuks ei kannata need trükimusta.

Nüüd on puhkus ja siis juba ettevalmistus suveks, mille Eestimaale saabumine näib edasi lükkuvat….

Kirjutamiseni
Marko

06.02.2012
Mulle meeldib Austraalias kõige rohkem (peale sooja kliima) nende päevaplaan. Varakult minnakse magama ja varakult tõustakse üles. Ühel hommikul ärkasin kell 4.10 selleks, et jõuaks enne kella 5.40 algavat grupisõidu treeningut veel ka tunnikese soojendust teha. Õnnetuseks sattus see päev kallama nagu oavarrest ja treening tühistati. Mina pidin aga ikka oma 5h sadulas olema. Mis seal siis ikka, kõige suurema saju aja kükitasin kohalikus jõusaalis ja peale seda sõitsin suurema jao ikkagi õues.
Teine näide on see, et päeva tähtsamaid uudiseid on eetris alates kella 16.00st ja viimased on kuskil  18.00 ajal. Ei ole imelik kui lapsed lähevad magama 19.30 ajal ja suuremad tunnikese või maksimaalselt paar hiljem. Kui ma saabudes siia rütmi sulasin siis tundus esimene treeningnädal peale 70.3 East Londoni võistust kuidagi väga hästi minevat. Puhkasin ennast kiiresti välja, magasin iga öö korralikult ning ajavahe ei tulnud kordagi keset ööd mind kummitama. Teisel treeningnädalal andis Jüri mulle korraliku pähkli pureda, nimelt tuli treeningtunniliselt päris toekas tegemine, 35h ja selle sees juba päris mitu kvaliteetset ratta ja jooksutreeningut.
Oma toa aknast näen otse Southpordi ujulat, mis alates 28. veebruarist suletakse ja millest saab 2018.a. Commonwealth Games ujumisareen. Kuigi ujulas on praegugi juba 50m bassein, 2*25m bassein ja vettehüppe/veepalli bassein, siis tulevikus saab see olma 42 miljonit dollarit parem. Hommikul kui ma u kella 5 paiku tõusen siis on hea vaadata, kuidas esimesed ujumisgrupid juba tööd teevad. Eestis tehakse ujulad kõige varem lahti kell 6.45 ja ma pean tunnistama, et Kalev Spa vette ei ole kõige lahedam hommikul nii vara ronida. Siin on teistmoodi, päike tõuseb, ujula on sportlasi täis ja kohe teine asi on sinna külma kloorivette ronida.
Nüüd, kus on jäänud vaid mõni päev uue võistluseni, tunnen ennast juba piisavalt puhanult, et võistelda. Mismoodi see lõpuks välja tuleb seda näeb pühapäeval. Stardinimekiri on Geelongis korralik nagu triatloni ühelele tugevamale riigile kohane. Tegijamatest Austraalia pika distantsi meestest puuduvad ainult nende viimased kolm Hawaii Ironmani võitjat (viimase 6 aasta jooksul on võitnud vaid Austraalia mehed: Macca, Jacobs, Alexander), ülejäänud on kohal. Kuigi selle võistluse puhul on tegemist kõige väiksema punktiskoori ja auhinnarahaga võistlusega.
Kirjutamiseni,
Marko

10.02
Geelong Long Corse, ehk 70.3 distantsil Austraalia MV.
Sõitsin võistluspaika alles reedel. Gold Coastist Melbourne viib vaid 2h lend ning seal edasi on Geelongi vaid 1h autosõit. Elamise leidsime seekord Air B&B kaudu, mis siis tähendab seda, et ööbisime mõõduka tasu eest kellegi kodus. Ja nagu asjad teinekord satuvad välja tulema oli meie majutajaks parameedik-mägironija-jalgrattur ühes isikus. Suurepärane! Lisaks oli tal nädalavahetusel niipalju tegemist, et me Johnnyga olime seal enamus aega üksinda. Ainuke tore seik, oli see, et meile Johnnyga (kui eelmised postitused on vahele jäänud siis tegemist on minu Austraalia sõbra/väiksema venna John Polsoniga) pakuti nii võimalust suure voodiga tuba kui kahe eraldi voodiga tuba. Ilmselt on majutaja kõiki variante ennem näinud. Võistluseelne tuhin läks kiiresti ning pühapäeva hommikul tuli 4.15 ärgata, et 7.05 varbad stardijoonele panna.
Start oli kaldalt jooksuga. Peale valelähet teist korda startides sain suht kiiresti vabasse vette ja üsna muretult ujuma. Esimene valelähe tekkis sellest, et starter proovis stardipasunat, aga unustas sellest sportlastele öelda. Tjah, ütleme nii, et see ei olnud korraldajate ainuke möödalase sellel päeval. Aga proffina olen ma nendega juba harjunud ja üritan ikka ise meeles pidada, mida, kus ja kunas ma tegema pean. Ujumine möödus suht juhtumivabalt. Kui välja arvata see, et Clayton Fetell, kes ujumise ka võitis, ujus esimesest poist vasakult (valelt) mööda ning selle lükkega kaotas meid varvastest……
Rattale istudes algas selline Austriaalia meeste tulevärk, et tahes tahtmata pidin seda natukene kaugemalt vaatama, asi oli nii ere. Pandi 350w rauda ja hakati astuma. Minul polnud seda võimu ja ma hakkasin vaikselt grupis tahapoole langema. Mis seal ikka, üsna pea olin üksinda ja sõitsin omas tempos, aga tundus ikka veel paras andmine. Kuna see rada oli algupäraselt mõeldud 40km pikkusena (see võistlus oli aastaid distantsil 2km/80km/21km) siis lisati see 5km igasuguseid edasi-tagasi otsi juurde pookides. Aga nagu ikka, need asjad mis niimoodi lisatakse on lipa-lapa ning tegid teatud osa võistluse väga tehniliseks, mida just eriti tihti 70.3 võistlusel ei kohta. U 40km paiku nägin pealt sellist julma tuulessõitmist, kui teine punt minust möödus. See võttis mul u 10km igasuguse isu võistelda. Mis mõttes mingid vennad lihtsalt eiravad reegleid ja sõidavad 5-7km kaugusel 12m asemel. Nii kaotasingi teise pundi saba ära. Uskumatu, aga tõsi, natukese aja pärast vaatasin, et mehed ei kaugene vaid hakkavad selg ees uuesti mulle vastu tulema. 20km enne lõppu sain nad kätte ja kuna mehed puhusid niisama pasunat läksin ka gruppi vedama. Kokkuvõttes sõitsin ma üsna ühtlase sõidu. Kokku watte natukene rohkem kui LAV-is ja  karbonhobuse seljast maha ronides olid jalad ka värskemad. Jooksu alguses pistsid kõik liduma, nagu nad oleks midagi varastanud. Võibolla pätsasidki midagi, eriti need kes tuules üritasid sõita. Tundsin, et teen kiiret jooksu, enda kohta, ning teadsin, et suudan seda tempot lõpuni hoida. Tempo hoidmise asemel, aga hoopis tõstsin vaikselt ning maabusin fininshisse 7.kohaga. Võistluse võitsin härrasmees, kes 3 nädalat tagasi samal distantsil tuli ka Okeaania meistriks. Uusi talente tuleb Austraaliast peale nagu seeni peale vihma. Ja vihma sajab siin tihti. Kui suusarahvas soovib millegagi võrrelda siis ehk Norra murdmaa suusatamises on sama, mis triatlon Austraalias.
Hawaii kvalifikatsiooni osas see tulemus mind eriti ei päästa, kuid mõned pungad tabelisse juurde ikka tulevad. Juba võistluspäeva õhtul lendan tagasi Gold Coasti, et nädala algusega alustada ka uut treeningnädalat. Esimesed väsimuse märgid ei ole väga sügavad, ehk saan nädala lõpuks ennast korraliku treeningreziimi tagasi. Seda on vaja, sest Uus-Meremaal on vaja korraliku täispikaga sellele reisile joon alla tõmmata.
Seniks kirjutamiseni,
Marko

Esimeseks stardiks saab olema 70. South-Africa 20. jaanuaril East Londonis.
Teiseks on Geelong Long Course triathlon (70.3 distants) 10.02 Geelongis, Austraalias.
Kolmandaks eelmisest aastast tuttav Uus-Meremaa Ironman 02.03 Taupos.
Nendeks võistlusteks erialase ettevalmistusega alustasin juba detsembris kui sai 2 nädalat veedetud juba tuttavaks saanud Fuerteventura saarel. Seekord koos Indrek Teppo ja tema perega. Aeg läks kiirelt ja treeningud sujusid üsna kobedalt. Sain ennast üsna kiiresti tagasi normaalsesse kondistiooni.
Uue aasta võtsin vastu seekord Lõuna-Aafrika Vabariigis. Reisisin 29. detsembril Johannesburgi, et siin 2,5 nädalat treenida ja seejärel East-Londonisse sõita. Kohapealsete asjadega aitas mind hea sõber ITU päevilt Lucie Reed. Kodumajutus on mul ühes uhkematest majadest, kus ma kunagi viibinud olen. Vaade golfiväljakule on suurepärane, kuid ühe raja T on põhimõtteliselt minu akna all. See teeb lõunauinaku tegemise natukene raskeks, sest iga natukese aja tagant käib üks kõll ja koll. Muidu on majas olemas isegi oma kinosaal ja korralik SPA. Seega treeningutest ülejäääva aja veetmine raske ei ole. Treeningutega tegin kohe algust ning suutsin ennast esimeste päevadega üsna õhtusse tõmmata. Eks omamoodi mõjuvad nii kõrgus 1600m merepinnast kui ka 30C kraadine soojus, millest talvises Eestis võis ainult und näha.
Kuna võistlused on varsti varsti ukse ees siis ei saa ma siin rahulikult trennides vegeteerida vaid olen hakanud kohe esimesest päevast alates kiiremaid liigutusi tegema. Siiani mitte midagi üle jõu käivat, kuid aeg ajalt ikka kõrgemaid toone kontrollides.
LAV on kontrastide maa. Mina elan peres, mis on jõukas. Elamukvartal on kõrge müüri ja selle peale asetatud elektrifitseeritud traataia taga. Selleks, et sisse saada tuleb iga kord läbida üsna korralik turvakontroll. Turvalisus on ilmselt ka üks suuremaid ärisid siin, sest seda läheb vaja. Teiseks kaalukeeleks ongi nähtav vaesus. Igal ristmikul üritatakse sulle midagi müüa või kerjatakse. Parim viis jamast eemale hoida on kasutada röntgeni piklu ja vaadata nendest inimestest läbi (ei ole väga lihtne teha). Lisaks sellele otsib hulk inimesi igapäevast tööd tänaval. Sildid “elektrik”, “torumees” jne käes istutakse suure ehituspoe ukse ees ja oodatakse tööd. Vahel sõidab ette veoauto ja juht hõikab: “5 meest on vaja”. Seejärel hüppab peale 20 ja juht peab hakkama üleliigseid sealt maha peksma. Ühistransporti ei ole. Liiguva ringi nn taksod, mis on tegelikult meie mõistes marsruut taksod. Ainult, et need juhid on liikluses kõige hullemad. Sõidetakse kuidas juhtub, peatutakse kus juhtub jne. Täiesti uskumatu teema. Sellepärast on siin parem sõita ratast hommikul ning mitte kõige tihedama liiklusega tänavatel. Peamiselt tehakse rattatreeninguid kohas, mida kohalikud kutsuvad Cradleks (häll). Pikalt välja kirjutatuna on tegemist The Cradle of Humankind, ehk siis inimkonna hälliga, sest siit on leitud teadaolevalt vanim inimskelett. Maastik on siin varieeruv, st ühtegi siledat kohta ei ole. Sõidad kas üles või alla, kuid mäed ei ole pikad. Nii Otepää koefitsendiga 2,0.
Emotsioone on esimese hooaga palju. Edaspidi tuleb päev päevalt oma treeningud ellu viia ning olla valmis korralikuks pingutuseks East Londonis. Muuseas 70.3 stardinimekiri on päris korralik: Faris Al Sultan, Ronnie Shieldknicht, James Cunnama, Tim Don, Will Clark, Richard Murray, Axel Zeebrook kui nimetada tugevamaid. Rajast olen kuulnud vaid positivseid jutte. Ujumine ookeanis, suure tõenäosusega üsna kobedate lainetega, ratas üsna raskel tõusudega rajal ning ka jooksurajal pidi olema paar korralikku tõusu sees. Kindlasti saab tulema üks korralik võistlus.
Lõpetuseks ka natukene LAVi inglise keele slängi:
Kui küsitakse, et kuidas läheb siis kasutatakse: “Hi how is it”? Otsetõlkes oleks see, et kuidas SEE on? Siis sõna jah, ehk YES kasutatakse kas Eesti keelele sarnaselt: jaa jaa või jeeees (ehk siis ülirõhutades kas siis a või e tähte). Siis veel foor on robot (ei kujuta isegi ette miks mitte traffic light) ja segaduse või ebakorrapärasuse väljendamiseks kasutatakse sõna hectic.
Mõned päevad tagasi hukkus siin kohalik MTB legend Burry Standler, OMi 5.mees MTB-l. Väga kurb sündmus, millest loodetavasti õpitakse.
Kirjutamiseni juba enne starti,
Marko

A: Abikaasa Kai ja tütar Evamaria. Minu tugisambad. Kui mul ei oleks nii tugevat teist poolt, siis poleks ilmselt kodust eemal olemine arvestatavaks võimaluseks. Kuna aga triatloni tehakse soojemas kliimas kui meil Eestis nii 9 kuud aastas valitseb, siis on vaja ära olla. See ei ole kerge, kuid vahest ainuke variant. Kodu on see mis mind tööle paneb ja kodu on see mis mul aitab puhata. Kodu ja perekond on mulle väga olulised!
B: BCS Itera & Erko Tamuri on olnud minu pikaajalised toetajad. Tänud!
C: Chance Regina & Blue competition Cycles. Ratas, millega sõidan (Blue Triad SL) on suurepärane. Minu jaoks võimalikest parim. Lisaks on Blue meeskond lihtsalt väga hea. Väike firma, väike seltskond ja kodune tunne. Chance on lisaks pakkunud mulle võimalust elada ja treenida Atlanta regioonis koos Dynamo multisport teamiga.
D: Dirk & Alicia Bockel, sõbrad, kes on mind alati oma kodus või renditud kodus rõõmuga vastu võtnud. Tippude vahelises suhtlemises ei ole alati kõik kõige paremas korras, aga Dirkiga same suurepäraselt läbi.
E: Euronics, Toomas Suurvärav ja Jaan Koppel. Kaks meest, kes on mulle pikemat aega kaasa elanud ja mind aidanud. Sporti teinuna ning spordi entusiastidena elavad nad kaasa nii tõusudele kui mõõnadele!
F: Foodstudio, Helgor, Indrek ja Risto! Hea toit meeldivas keskkonnas. Tänu neile said kõik ülejäänud toetajad sellel aastal veeta meeleoluka lõuna Foodstudios ning nautida Indreku ja Risto poolt tehtud suurepärast lõunasööki.
G: Greenfield, GNLD. Greenfield on uusim minu toetajate ringis, kuid usun, et meie koostöö viib veel kaugele. GNLD toidulisandeid olen tarbinud alates 2008.a. maist. Suurepärased tooted tagamaks minu kehale kõik vajalikud aineid.

H: Helgor. Sõber, kes tahab ja viitsib minu pärast lennata teisele poole maakera ning pühendada 2 nädalat vaid sellele, et minul oleks nina eest parimast toorainest tehtud toit ning et ma ennast korralikult üleval peaks. Väntab minu treeningjooksude ajal rattaga kõrval ja annab juua kui väljas on 30 kraadi sooja, selle asemel et rannas lesida. Ja boonusena saab ta veel läbi elada kõike mida üks Ironmani võistluspäev pakkuda võib. Nii head kui halba.

I: Indrek Klampe ja Selista Ehitus. Indrek sai triatlonipisiku külge mõned aastad tagasi ja on siiani täitsa ‘’triatlonihaige’’. Lisaks sellele, et ta minu, Latini ja Kotsegarovi tegemistele oma õla alla paneb, püüdleb ta ka ise Hawaii Ironmani koha poole. Eelmistel aastatel on see napilt ebaõnnestunud, ehk 2013 on see aasta kui asi korda läheb!

J:Jüri Käen. Treener kellega koos olen tulnud igast august taas välja. Jürile võlgnen ma väga palju. Ta nägi juba meie koostöö alguses suuremat pilti ning suutis mõelda pikalt ette. Minul ei olnud vaja mitte midagi muud teha kui treeningplaan igapäevaselt 100% ellu viia. Jüri alt on läbi käinud kõik viimasel dekaadil Eestit välisvõistlustel esindanud meestriatleedid. Lisaks on ta juhendanud või juhendamas ka teiste alade tippe. Tark ja visa treener, kes annab endast kõik ja rohkem selleks, et tema õpilane sporditeel ja ka peale seda edu saavutaks.

K: Kaitseväe spordirühm. Läbi Käitseväe spordirühma on mul tagatud kõige lihtsamad hüved nagu juurdepääs arstiabile ja kindel sissetulek. Sportlasele on see suur asi.

L: Lilienthal Marko. 2010 aastal, kui olin selgusele jõudnud peale 2. kohta 70.3 Austinil, et soovin kõrgemas mängus veel mõne aasta kaasa teha oli Marko üks neist, kes julges mind toetama hakata. Marko uskus minusse ka siis, kui kõik teised arvasid, et sportlike saavutusega on minul kõik. Müts maha!

M:, Mike Giraud. Mike Giraud on maailma üks kõvematest tuuletunneli ekspertidest. Koostöös Blue ja Mike-ga sain oma sõiduasendisse ja varustuse kasutamisse parasjagu parandusi tehtud 2012.a. juunis ning sellele järgnes kohe juulis võit 70.3 Racine
N: Netiguru Gaspar Sukk, tänu kellele minu praegune koduleht üldse funktsioneerib. Kummardus.

O:Oakley! Parimad spordiprillid.

P: perekond laiemalt: vanemad, Kai vanemad, sõbrad, onud tädid jne. Ka väiksemad tähelepanekud sõpradelt võivad mõnikord anda tõuke suurepärasele päevale võistlusrajal.

R: Reynolds. Olen nende jooksudega nüüd aasta aega sõitnud. Mis ma ikka ütlen, minu jaoks parimad jooksud!

S:Skinfit riided, SIS. Skinfit on üks minu pikaajalisemaid partnereid. Esimest korda kandsin nende riietust 2004.a. Ateena Oümpial ja sellele eelnenud Tizaujvarose MK etapil. Siiani seob meid tihe koostöö ja eelmisel hooajal olin ma mitmel Skinfiti reklaamil ning esimest korda võis mind kohata ka Triathlete Euroopa reklaamide sektsioonis. SIS koos Andres Urbi ja Ain-Alar Juhansoniga on andnud mulle võimaluse probleemivabaks toitumiseks nii võistlustel kui ka treeningutel.

T: Torhans, TRI 11. TRI 11 on Saksa kalipsotootja kelle kummist ülikonna ma endale sellel aastal iga kord selga tõmbasin, kui vesi jahe oli. Ujumine tuli välja suurepäraselt! Torhans pakub Aero joogipudeleid, mis mitte ei tekita tuuletakistust vaid vähendavad seda!

U: Ujulad, jõusaalid jt treeningkohad. Tabasalu Spordikompleksis olen väga tihe külastaja ning olen selle võimaluse eest väga tänulik. Eelmisest nädalast olen oodatud ka Sparta jõusaali ning rühmatreeningutele, mida plaanin ka kasutada.

V: Väga head tossud Kswissilt ja Sauconilt. Tähed hakkavad otsa saama, mitte toetajad. Tarmo Torim Jooksueksperdist toetas mind 2012.a. hooaja jooksul mitme paari Kswiss tossudega. 2013.a. plaan näeb ette Sauconi tossude kasutamist nii treeningutel ja võistlustel. Praegu kohanen esimeste paaridega ning olen valmis tossude kohta hinnangut andma juba varsti!

Õ: Õudsalt kiired treeningpartnerid Sass, Kirill ja väike Marko. Noored ja tugevad poisid, kellega koos harjutamine pakub enamasti ainult rõõmu!

Ö: Öömajale kutsunud triatleedid. Kodumajutused on üks nendest asjadest ilma milleta ma oma hooajaega finatsiliselt kokku ei paneks.

Ü: Üüber vaiksed toetajad. Iga teatud vahemiku tagant kohtan taas mõnda vana tuttavat, kes toetab mind hea sõnaga. Ei usukski, et niipajudele inimestele läheb korda see, mida ma teen ja kuidas ma seda teen. Mul on hea meel, kui ma suudan kelllegi oma tegemistega rõõmu pakkuda. Uskuge mind, ma ütlesin Helgorile juba Hawaii Ironmani rattadistantsi 70km paiku, et te kõik võite koju magama minna, sest minul on väga väga kehva päev. Aga ikka kuulsin ma, et inimesed vaatasid võistluse lõpuni…..Vabandust. Et siis järgmine kord paremini!

Et kõik algusest ära rääkida pean ma alustama sellest, et enne starti ei viitanud ükski asi sellele, mis laupäeval lõpuks välja tuli. Stardieelne öö möödus suhteliselt rahulikult, ma isegi magasin 6h. Stardipaika minnes tundsin küll kerget ärevust, kuid mitte midagi erilist.

Ujumise stardis sain nii hästi minema, et peale 100m oli esimene ja vaadates paremale ja vasakule olid vaid üksikud, kes üritasid sammu pidada. Mingi hetk tuli Andy Potts ja sellest hetkest alates oli minu ülesanne lihtne. Hoida Andy jalgadest kinni. Andy tegi  selliseid jänesehaake, et jube. Ühe sellise haagi käigus kaotasime tagant konkurendid ära. See oli hea uudis, sest see mängis otse minu väravasse. Tahtsin rattas esimesed km oma rütmis sõita ja mitte mõelda liiga palju positsioonimängule, milles ma eelmisel aastal kaotajaks jäin. Rattale hüpates tundsin kohe, et jalad ei ole kõige paremad. Kuna võistlus kestab rattal tervelt 180km siis olin kindel, et mingi hetk tulevad jalad järgi. Aga ei tulnud. Kannatasin esimeste sabas ära täpselt 47km ja siis oli aeg neil lasta minna. Kui eelmisel aastal tegin gupist maha jäämise otsuse siis sellel aastal ma lihtsalt ei jõudnud grupiga kaasa sõita. Kawaihai pöördepunktiks olin kaotanud juba müstilised 3min (ja seda 20km). Tundsin, et ei suutnud üldse jõudu pedaalidesse panna ja edasi liikuda. Mida aeg edasi seda kehvemaks enesetunne läks. Nägin vaeva, lõõtsutasin mis hirmus, aga edasi ei liikunud. Ratta lõpuosas tekkis plaan, et sõidan vahetusalla, vahetan riided ning jooksen vähemalt meie apartmendini. Enesetunne oli jätkuvalt kehva. Kuna meie apartmentide vastas asus sellel aastal nn Blue House (rattatoetaja Blue ja tema meeskonna elukoht), siis oli tee ääres sellel hetkel päris palju tuttavaid. Tänu neile, eriti Chance Reginale jooksin edasi. Üks hetk mõtlesin Thomas Hellriegeli kuulsatele sõnadele: “kui sa kõnnid maratoni siis valutavad su jalad nädala, kui sa katkestad siis mõtled sellele terve aasta”. Mõtlesin ka sellele, et ma ei saa ju edaspidises elus vaadata oma tütrele otsa ja öelda, et ta ei tohi seda või teist asja katki jätta kui ma ise olen katkestaja. See pani mind veelgi rohkem tööle. Umbes 7km paiku tundsin, kuidas enesetunne hakkab vaiksel paranema ja ma saan ka tegelikult joosta. Ja nii ma siis jooksin ja lõpetasin selle võistluse.

Ühe põhjuse, miks asjad kehvasti läksid sain juba võistluspäeva õhtul. Kuna neljapäeval enne starti võeti verepassi jaoks vereproov siis selle tulemusi vaadates sai asi selgemaks. Selleasemel, et paremaks minna läks minu punaste vereliblede hulk hoopis halvemaks. Põhjust ei oska kohe öelda. Ilmselgelt on siin seos mägedes tehtud ettevalmistusega. Tahtsin liiga palju ja keevitasin kuskil üle. Samas kui tahta Hawaii IM-il hästi võistelda siis tuleb riske võtta. Võtsin riske, aga tulemuse asemel sain peaegu tühjad pihud! Pihku jäi vaid kogemus, kuidas ennast paremini ettevalmistada ning õigel päeval õigeid asju teha.

Emotsioonid on liiga tugevad, et hakata siit mingisuguseid põhjapanevaid otsuseid tegema. Tulen rahulikult koju ja siis otsustan, mida edasi teen. Kindlasti tähendab Hawaiil ebaõnnestumine seda, et pean järgmisel hooajal rohkem võistlema. Hawaii 2013.a. starti saamine saab olema jälle tunduvalt raskem kui sellel hooajal.

Lõpetuseks soovin siiralt tänada oma perekonda, treenerit, sponsoreid, toetajaid, sõpru, kaasaelajaid ja fänne. Ironmaniks valmistumise teekonda ei võeta ette üksinda!

Tervitades,

Marko

Hawaii on sellel aastal jahedam kui eelmine aasta. Rohkem on õhus ka vulkaanitolmu, mis esimestel päevadel tõi endaga kaasa korraliku peavalu. Õnneks läks peavalu üle ja kui olulisemad treeningud algasid olid ebamugavused taandunud. Sellel aastal elan võistluskeskusele tunduvalt lähemal kui 2011.a. Start on vaid 2km kaugusel ning see teeb logistika treeningutel palju kergemaks.

Kogu ettevalmistus on kujunenud normaalselt. Ei midagi väga head, aga kurta oleks ka patt. Korraks lõi peale pikka lendu siia kurgu valusaks, kuid sellepärast ei teinud ma järeleandmisi treeningutes. Peale seda kerget tagasilööki on enesetunne jäänud viisakaks.

Imelikul kombel suleti kohalik ujula eelmisel nädalal tervelt 7-meks päevaks. See tähendas seda, et kaks korda tuli ujuda jõusaali ujulas, mis oli üsna pisike ning ilma radadetta. Aga on treeningeesmärgid sai täidetud. Palju huvitavam on olnud aga võistlusrajal ujumine. Suur bassein, ehk siis ookean pakub alati mingisuguseid üllatusi ja seda ka nüüd. Ühel ujumisel nägin peale esimest 2min enda all haid. Kuigi ma pole varem erinevates ookeanides ujudes haisi kohanud sain ma kohe aru, mis elukaga tegemist on. Väga selle üle pead ei vaevanud ning hoidsin oma suu treeningu lõpuni kinni. Kui ma ei oleks hoidnud siis oleks ilmselt pool ujumisgrupist kiirelt maale tagasi läinud. Aga hai ise oli selline pisike poiss nii 1m-1.5m pikkune. Selline, mis võib hammustada, aga ilmselt mitte surmavalt. Pealegi oli peale meie veel vees palju triatleete ning valikut hai poisil/tüdrukul oli! Loomulikult ei tähenda see, et kui hai ujub ookeanis kohe seda, et ta peaks inimesi ründama hakkama. Ilmselt on meie ajudesse tugevalt Holliwoodi toodang jäänud, et iga kord kui haist räägitakse tuleb slime ette film “Jaws”.

Peamised treeningupaigad siin Konal hakkavad järjest rohkem ja rohkem täituma triatleetidega. Alii dr, mis on mereäärne allee on muutunud maailma kõige paremas vormis olevate sportlaste paraadiks. Iga hetk näed kedagi jooksmas või rattaga sõitmas. Mõned juba täis võistlusvarustuses, teised poolpaljana jalas ainult Speedod.

Samuti hakkavad kohale jõudma trialonimaailma tegijamad firmad. Paljud on endale rentinud maja Alii dr ääres ning pakuvad otse oma sissesõiduteel tooteid tasuta. Et kui soovid jooksma minna siis oma jooki nagu ei peakski kaasa võtma sest iga paari km tagant saad raudselt midagi haarata. Lisaks, kui on soovi saad kindlasti kogu oma võistlusteks vajamineva energia pakutavatelt laudadelt. Tuleb ainult 15km jooksu teha ja iga kord kui peatuda geel ja bar kotti pista. Minul on oma kindel spordisöök tänu SIS-ile juba valmis pandud nii, et ei pea mööda Alii dr edasi tagasi jooksma.

Rattatoetaja Blue seadis minu ratta töökorda ja võistluseks valmis. Tundub, et ka muud asjad hakkavad joonele saama.

48h enne starti sooviksin tänada kõiki häid sponsoreid ja toetajaid, kes minuga sellel teekonnal koos on olnud. Kummardus!

Laupäeval näeme….

Marko

Trenne ma Nederlandis eriti ei teinud, kui siis ainult kergemad jooksuotsad, jooksuharjutuste kavad ning mõned nn combi jooksud. Esimesi kordi sellisel kõrgusel joosta oli küll karm. Võttis hinge kinni, aga siis harjus ja lõpus polnudki enam eriti raske.

Selle laagri kõige keerukam osa oli kindasti logistika. Iga päev sõitsin autoga alla Boulderisse, et ujuda, ratast sõita, joosta ning jõusaalis käia. Päeva lõpus jälle üles tagasi. Vähemalt 60km autosõitu ei ole meeldiv sellise treeningmahu juures, kuid vajalik. Kõige enam piinas see, et kui kord juba alla minna, siis enne üles ei tulnud kui kõik trennid tehtud olid. Trennide vahepeal polnud aga kuskil eriti olla. Kügelesin kohvikutes (uskumatu, et USA-s pakutakse ka head kohvi)  või kuskil pargis tekil. Igal asjal on head ja vead. Esimestel päevadel oli kõrgusega ning ajavahega kohanemisel raskusi. Näiteks pidin igal öösel tõusma, et vett juua, sest pea valutas. Ühel õhtul avastasin ennast hambapasta asemel Voltareni hambaharjale määrimas. Seega, aju just kõige aktiivsemalt hõredas õhus ei funktsioneerinud. Mida aeg edasi, seda väiksemaks need ebakõlad enesetundes läksid ning laagri lõpuks olid asjad juba üsnagi joone peal. Treener tuletas aeg-ajalt meelde, et on kolm olulist asja, mida mägedes treenimisel tuleb jälgida: valgujook, vesi ja raud! Neid ei tohtnud kindlasti ära unustada.

Üks olulisem põhjus, miks ma just selle koha oma Hawaii ettevalmistuse tegemiseks valisin oli see, et mind kutsus eelmise aasta Hawaii Ironmani 4. koha mees, Lukseburgi rattaklubi Leopard-Trek liige, Dirk Bockel. Ta oli Nederlandis endale suurema elamise üürinud ning oli lahkelt nõus mulle ühe toa oma renditud majast üürile andma. Lisaks sellele, saime ka umbes 60% treeningplaanidest ühildada. Põhiliselt tulid koostreenimise tunnid rattalt ja ujumisest, sest jooksukavad on Dirkil natukene teistmoodi üles ehitatud, kui minul.

Eelmisel aastal tegin sama ettevalmistusosa (3 nädalat) merepinnal ning sain kokku 92.9h treeninguid. Seekord mägedes sain tehtud 92.8h. Treener Jüri Käen arvas küll, et merepinnal oleks ilmselt rohkem tunde teinud, kuid mägedes tuleb rahul olla ka sellega. Kogu laager tundus kuni viimase kahe päevani olevat nagu „walk in the park“ ja siis tuli haamer. Eelviimase päeva treeningkava nägi ette 50km ratast ja sellele kohe otsa 20km jooksu. Viimasel 5km ei tahtnud tempos alla anda, ning pulss tõusis natukene kõrgemaks, jalad läksid kangeks ja samm hakkas meenutama Ironmani viimase paari km jooksu. Kangus, pingutus ja tohutu ebamugavustunne. Aga asi sai tehtud ning kirsina päeva lõpuks ka 4km ujumine.

Kõige rohkem ajas mind ärevusse see, et mägedes tehtud treeningtulemusi ei saa üks-ühele võrrelda nendega, mida ma varem teinud olen. Seega kui siiani olen teinud teisel koormusnädalal nn „benchmark“ treeningu, kus jooksen 10*1km tugevalt 500m pausiga siis nüüd ei kannatanud aegade võrdlus merepinnaga kriitikat (vähemalt pluss 10sek 1km kohta). Kui palju peaks või siis võiks lisada ühele 1km joostes ei oska öelda, sest kogemused ju puuduvad. Sarnaseid eripärasid täheldasin rattasõidus. Pulss oli kõrgem, vatid madalamad ja siledal keskmine kiirus kõrgem. Jällegi tegi ärevaks see, et pikkade rattasõitude keskmised vatid ei olnud nii kõrged kui eelmisel aastal. Küll aga tegid rõõmu need treeningud, kus sain koos Dirkiga välja minna ja ennast täielikult „kasti“ sõita. Dirk on selgelt võimsam rattal ning minu jaoks oli tihti tegemist ellujäämistreeningutega. Ainult nendel juhtudel loomulikult kui ma suutsin Dirki sabast kinni hoida. Päevadel, kui Dirk oli sõiduvees, vaatasin ma tema tagatulesid ikka väga kaugelt. Ühel juhul isegi kaotasin 20min pingutuse teises pooles mehe nii silmist, et ei pannud tähele, kui ta ühele kõrvalteele keeras. Aga enda kohta tegin korralikud esitused. Mine ja võta siis kinni, mis sellest 13. Oktoobril võistlusrajale jõuab.

Ega ma ennem ei saanud aru, kui kehva (loe väsinud) ma välja näen, kui mu abikaasa Kai mulle külla jõudis. Tegime esimesed pildid Colorado looduses ning neid vaadates tekkis kõhe tunne. Kes on see silmad aukus tüüp nendel piltidel? Kogu selle treeningtsükli oleksin saanud ilmselt ka ise tehtud, kuid abikaasa liitumine treeninguga kõige raskemas faasis andis mõnusalt postiivse lisaenergia.

Olen juba 33 aastat vana, ning mu kallis ema vihjab sellele vanusele pidevalt. Ühelt poolt on ema nagu ema ikka, tahab oma lapsele parimat, kuid teiselt poolt on vihje selge: oleks aeg juba midagi suurt korda saata! Kõik see, kui suur ootuste koorem mu õlgadel istub (peamiselt siiski iseenda ootused) paneb mind igast treeningpäevast maksimaalset võtma. Õhtul voodis lebades käin veel mõtetes üle treeningpäeva ja küsin endalt, kas tegin kõik endast oleneva, et see päev oleks 100% tehtud. Siinkohal ei tähenda endast kõige andmine alati seda, et köhisin jooksu lõpus verd või kukkusin rattalt nii maha, sest enam vändata ei jõudnud. Muidugi oli ka neid juhte, kui ma rattatreeningu lõpus ringide asemel ruute väntasin. 100% tähendab ka toitumist, taastumist jm otsuseid, mis sportlast igapäevaselt kimbutavad. Meie õnneks leidsime Boulderist väga hea massööri ning Dirk omab paari Normatec recovery boot-e. Lisaks jäävannid jalgadele ning soojad mullivannid ujulas. Tänu nende kombineerimisele suutsin oma lihased töökorras hoida.

Kui eelmises postituses kasutatud näitlikustamist kasutada, siis maja sai korralik ehitatud, nüüd on vaja veel siseviimistlus teha, et 13. Oktoobril saaks pidu pidada!

Tervitades,

Marko