Marko

Club La Santa on Kanaaride vanim ja tuntuim treeningkeskus, mis veab ka paljusid saarel toimuvaid spordivõistlusi (Vulcano Triatlon, Lanzarote Ironman jne). Seekord oli siis duatlon, distantsiks 5/20/2.5 (jooks/ratas/jooks). Teadsin, et CLS-s treenib umbes samapalju tippe, kui Playitases ning ka seda, et paljud võivad teha duatloni kaasa treeninguna. Ööks sain ulualuse Pransuse tiimi meestelt (Molai&Poulat), kellel olid parasjagu käsil mahulaagri viimased treeningpäevad ning võistlema nad ei kippunud. Küll aga oli stardis kaks teist ja isegi kiiremat Pranstlast. Minu jaoks oli see planeeritud kui kiirustreening. Selle nädala kolmapäeval võtsin küll korraks oma jalad tagumiku alt välja ning jooksin paar kiiremat otsa, kuid mitte eriti palju ja mitte eriti pikalt. Sõitsin sinna ühe Taani harrastajaga, kes on siin meiega koos kaks kuud treeninud.Tema suust ei jõudnud minnes ära kuulata jutte, kuidas võistlus kulgema hakkab jne….

Võistlushommikul tegin natukene pikema soojenduse, sest pikkadest treeningutest kosumisel ei jõua lühikese soojendusega kuigi kaugele. Suur mootor vajab ikka kerget soojendamist, enne kui gaas põhja vajutatakse. Start läks nagu Hispaania duatlonil ikka, st kõik kohalikud karvajalad panid ajama nii nagu jookseks 400m…nojah peab aus olema, kaks välejalgset Prantslast ja üks Hispaanlane kõige ees. Esimesed 2.5 km saingi iga natukese aja tagant kellegist mööda joosta kuni ette jäi veel 8 meest. Need kolm lõuna-eurooplast olid parasjagu pikalt ees, kuid kõik teised olid rattaga püütavad. Kiire vahetusala ning kiire esimene km ning olin juba 4 meest kinni võtnud. Esimese mäe peal panin korraks gaasi uuesti põhja ning minu üllatuseks leidsin ennast paarikümne meetrise vahega eest ära. No ega siis midagi teha polnud, tuli edasi suruda. Paari km pärast vaatasin uuesti taha ja nägin, et üks jämeda reiega Taanlane tuleb koos kellegagi mulle järele. Otsustasin siis mehed ära oodata, et koos edasi sõita. Kui kohale jõudsid oli minu imestus suur, kui selleks imuriks Taanlase seljataga oli ketside ja tavaliste pedaalidega kohalik jooksukunn. Edasi tuli vastutuule lõik, kuigi allamäge, oli see siiski raske. Peale üht vedamiskorda seljataha vaadates oli taas üllatus suur, kui viimane ketspeeter oli  põhjamaa meeste meeldivast seltskonnast kadunud. Edasi uhasime kahekesi niipalju kui masinavärgindus välja kandis ning vahe liidritega kahanes jõudsalt. Siis aga hakkasid need omavahel puid ja maid jagama ning vahe kärises jälle pikemaks. 2km enne lõppu laskumisel, kui ristteele tuli auto võtsin kurvi rahulikult. Võib öelda, et isegi liiga rahulikult, sest Taani poiss pani hullu ja sai kohe 25m edu. Ja järsku polnud jalas seda laksu, et see vastutuult allamäge kohe kinni tõmmata. Nii ma vahetusalasse jõudsin, 20sek peale Taanlast. Mõtlesin küll, et jooksen esimese kilomeetri tugevalt ja tõmban taanlasele järgi, kuid see mõtteks jäigi. Nii ma seal lidusin, 4. kohale lähemale ei saanud ja tagant ka kedagi tulemas polnud.

5. koht käes ja korralik pingutus seljataga, võtsin vahetusalast ratta ning tiksusin 2.5h ringiga sadamasse tagasi. Õhtuks kodus, jalgadele jäävann tehtud ning korralik toit kõhus. Kõik korras. Esmaspäevast uuesti Uus-Meremaa IM ettevalmistusele uut käiku andmas!

Marko

Minu suurim õnn oli see, et 21CC Triatloniklubi liige ja nüüd „ah sõidan rattaga Inglismaale kirpopraktikute kooli“ mees Martin Kumm otsustas koos minuga laagerdama tulla. Hea oli pikkadel rattasõitudel, kui legendaarne Kanaaride tuul ulus kõrvades, kõrvale vaadata ning seal ühte värsket nägu vaadata. Tõusudel näitas ta mulle kandu, kuid muidu sai külg külje kõrval vändatud. Lisaks töötles Martin veel peale pikki jookse minu jalgu, et need ikka koormusele vastu peaksid.  Asi õnnestus.

Esimesele laagrile järgnes Jõulude aegne nädal Eestis, mis kujunes palju raskemaks kui olin oodanud. Mitmeid tunde autoroolis ja mitmeid erinevaid suurepäraseid lõuna- ja õhtusööke. Puhkamisest eriti midagi välja ei tulnud ja lisaks hankisin endale ka mingisuguse kõhutõve millega olin maas kaks päeva. Üks neist päevadest oli 27. detsember ning siis toimunud suur spordiaasta lõppakord Nokia kontserdimajas. Kahju oli, et minna ei saanud, sportlastele head soovides jätsin tõve koos endaga koju. Küll aga olin uhke selle üle, et selleaastases Sporditähtede raamatus oli minu hooajale pühendatud lausa 2 lehekülge ning ka foto oli kaanel.

29. detsembril hakkasin uuesti, aga seekord koos perega, Fuerteventura poole liikuma. Plaan oli ennast kiirelt jälle joonele seada ning paar korraliku mahuga nädalat tulistada. Alguses läks enesetunne isegi paremaks  ning arvasin, et kogu jama jäi Eestisse maha.  Siiski nii kergelt ma ei pääsenud ning nädalaga tuli selline väsimus külge, et sundis ühe päeva külmetusega võideldes natukene kergemalt võtma. Kuid see päev aitas palju. Viimase treeningnädala tulistasin juba puusalt…st sain kokku 811 rattakilomeetrit ning kogutundide maht oli natukene üle 40h nädala kohta. Tundide poolest elu raskeim nädal. Enesetunne aga polnudki kõige hullem.  Sportlasena ei saagi midagi paremat kirjutada, kui et trennid on tehtud ja tervis uuesti korras.

Nüüd on vahele vaja teha üks puhkenädal ning siis veel 3 olulise tähtsusega treeningnädalat. 12. veebruaril hakkan reisima Uus-Meremaa poole. Viimasest kolmest tugevast nädalast panen kindlasti mõned read kirja, sest see peaks tulema  vägev! Ehk saab mõned treeningud teha koos eurooplastest Hawaii Ironmani esikümne meestega!

Kirjutamiseni,

Marko

2012.a. hooaja esimene  eesmärk on Ironman New Zealand 3. märtsil Taupos (89 päeva on jäänud). Sellest on tingitud ka minu varajane laagrisse sõitmine. Loomulikult lähen varakult laagrisse ka sellepärast, et saaksin hakata korralike tunde rattasadulas koguma. Nüüd aga lühike loetelu põhjustest, miks me koos treeneriga sellise valiku tegime

1. Hawaii Ironmani 2012.a. kvalifikatsioonikriteeriumi täitmine võimalikult varakult. Selleks, mul jõudu ei jätkunud, et seda 2011.a. hooaja lõpus teha;
2. Uus-Meremaa sügisene kliima on Eesti omale sarnane, seega võib sobida mulle hästi;
3. Uus-Meremaa võistlus on 2000 punkti võistlus, seega olles seal poodiumil on võimalus, et ma ei pea Hawaii kvalifikatsiooni punktide pärast rohkem muretsema;
4. Võistlusrada on raskemate killast, raja rekord on  8.18. See on minu jaoks uus ja tore väljakutse, sest Austria oli ju üsna kergel ja kiirel rajal.
5. Selle võistluse on võitnud Uus-Meremaalane Cameron Brown juba 10 korda. Ainuke, kes Cameronile tuule alla tegi oli Ain-Alar Juhanson 2006.a. kui halva ilma tõttu taandati võistlus lühikeseks eraldistardiga duatloniks (90km+21km). Sellest väike järeldus, et läheb vaja eestlast, et lüüa kohalike kangelasi.
6. Uus-Meremaal on rohkelt sõpru ning kodumajutuski kolmeks nädalaks olemas. Nüüd on vaja veel lennupilet vaadata.
7. „Laast aga mitte liist“ : Uus-Meremaa on mulle hingelähedane ning Eesti järel teisel kohal nendest kohtadest, kus sooviksin elada.

Hooaja teine eesmärk on võtta maailma paremikule kaotusest Hawaii Ironmanil maha kuni 15min. Kui tulin Hawaiilt tagasi oli Jüril plaan valmis, kuidas seda teha. Üksikasjade nimekirjaga ma kursis ei ole, kuidas saan paremaks, kuid Jüri teab seda kindlasti. Lisaks külastasin Indrek Rannamaad, kellega sai rattaasend ning lihaste balanss üle vaadatud ning nõrgad kohad kaardistatud.  Siinkohal Indrekule tänusõnad selle eest, et ta minu jaoks nii operatiivselt aega leidis.

Veel tahan mütsi maha võtta nende metseenide eest, kes mind eelmisel hooajal toetasid ja ka 2012.a. hoojale on lubanud õla alla panna. Kuidagi ei saa ära unustada ka triatlonifänne, kes Te oma positiivsete emotsioonidega mulle vaimujõudu juurde annate. Kummardus Teile kõigile, minu lugupidamine ja tänu!

Kirjutamiseni,

Marko

Loen oma treeningtunde ja kilomeetreid tavapäraselt 1. novembrist alates. Nüüd ongi siis üks ring täis ja saab numbrid ilusti ritta seada:

Ujumine:896km

Ratas:16220km

Jooks:2389km

Tunde kokku:1103,8h (sh jõusaal ning ÜKE)

Kokku tuli aasta jooksul 5 nädalat aktiivset puhkust, kus treeningtunnid olid olematud või vähesed. Kui puhkasime, siis täiega, ja kui tööd tegime siis ka täiega.

Kui ma ise nendele numbritele peale vaatan siis silma torkab see, et ratta seljas tuleb järgmisel hooaja rohkem istuda. Kuigi võrreldes selle ajaga kui sai olümpiadistantsi tehtud on kilometraaz suurenenud. Jooksukilomeetrid on vähe, kuid hea meel on selle üle, et ka väheste kilomeetrite arvuga suutsin ennast ilusti realiseerida.

Aastat alustasin 8 nädalase laagriga Fuerteventural (üks Kanaari saartest). Koht sobis mulle ideaalselt ning kevadised treeningeesmärgid said täidetud. Ilusale algusele järgnes kohe täielik fopaa. Ei hakka Puerto Ricos kogetud jama enam uuesti läbi elama, kuid võib ausalt öelda, et sitemaid kogemusi on vähe. Emotsionaalne madalseis. Õnneks liikusin kohe peale võistlust Floridasse, kus tuju tõstis koos sõpradega pingevaba treenimine.

Edasi tuli 70.3 USA lahtised meistrivõistlused, mis oli tõsiselt karm võistlus. Stardinimekiri oli pikk ja aukartust äratav. 6.koht sellel võistlusel näitas mulle, et olen jätkuvalt võimeline maailma tipus oma sõna kaasa ütlema.

Peale seda otsustasime treener Jüri Käeniga, et on aeg järgmine samm ette võtta. Ironman. Ettevalmistusest suurema osa tegin Otepääl. See õnnestus suurepäraselt. Kõik oli olemas: toredad kaaslased, masöör Kersti Raudsepp, rasked treeningrajad, pehme pinnas pikkadeks jooksudeks jne Kui võimalik lähen järgmine kevad/suvi nendele radadele tagasi. IM Austria juuli alguses tuli esimese täispika kohta normaalselt. Oli puudujääke, kuid suuri vigu ei teinud. Taastusin kiiresti ja olin 2 nädalat peale IM valmis juba staadionil jooksma! Jooksukiirusega suutsin endale loomulikult ka mõni päev hiljem liiga teha, kuid õnneks mitte väga palju.

Juulis sai Viitnal Eesti meistritiitel oma kappi viidud ning seejärel alustasin juba ettevalmistust IM Hawaiiks. Lootsin, et kogutud kvalifikatsioonipunktidest piisab ja lõpuks piisaski. Otsuse taga oli treener, mina olin igaks juhuks valmis isegi uuesti 70.3 distantsil võistlema.

Hawaii ettevalmistusest ja võistlusest on juba pikemalt kirjutatud. Olen lõppsaavutusega rahul. Sellest päevast võtsin maksimumi ning midagi ei kahetse. Järgmiseks aastaks on piisavalt kvalifikatsioonipunkte all ning kindlasti kergem Hawaiile peale saada.

Taastumine on läinud üle kivide ja kändude. Esimesed 5 päeva kodus oli tunne nagu oleksin kogu aeg udu see. Kohvi ja esimestel päevadel isegi energiajoogid oli pidevalt käeulatuses. “Siil udus” enesetundest tulin välja 6 päevaga, siis suutsin isegi jälle mõelda! Lihasvalu on möödunud, kuid sisemine väsimus on ikka veel natukene sees. Magan rohkem kui tavaliselt, kuid see on vast hea märk. Samuti olen suutnud juba 3 nädalaga 2,5kg kehale kaalu lisada. Tundub, et olen kehaliselt igati valmis uut hooaega alustama!

Praegu panustan aega uute toetajate otsimissse, sest detsembris peaks esimesse lõunalaagrisse minna. Ega see lihtne pole, kuid lootus sureb viimasena.

Järgmise hooaja plaanidest veel ei kirjuta, seda natukese aja pärast!

Marko

48h lõpetamisest hakkab varsti kätte jõudma  ning on aeg oma sõnadega 2011.a. Hawaii Ironman kirja panna. Viimastel võistluseelsetel päevadel ei tundnud mingisugust erilist lennu tunnet, aga samas seis kehva ka ei olnud.

Võistluseelne öö kulges seekord üllatavalt rahulikult. Olin juba leppinud teadmisega, et võib jälle kord üks unetu öö tulla. Seekord põõnasin rahulikult 6,5h ning kella 4.00 äratuseks olin täielikult värske. Võtsin tavapärase kerge hommikusöögi (moosisaiad ning tass kohvi) ning hakkasin võistlusrajale minevaid jooke valmis seadma. Sain panna 3 pudelit rattale (aeropudel+kaks pudelikorvi), ühe pudeli jooki ratta special needs kotti, red bull (250ml) ja soolakapslid(3tk) jooksu special needs kotti ning 5 pudelt pro fluid stationi (jooksurajal 5 kohta, kus sain laualt haarata oma joogipudeli). Võistluseelne jook, rattapudelid ning 2 jooksupudelitest sisaldasid endast SIS spordijooki, 1 jooksupudel coca-colat ning 2 red bulli. Lisaks veel panin rattale kaasa 8 geeli, jooksule 4 ning teipisin iga jooksurajal antava joogipudeli külge paar geeli.  Soolakapsleid läks rattale 12 ning jooksule 6 (vahekorras 2/3 tavalised 1/3 uued kofeiiniga kapslid).

Kuni stardini kulgesid asjad ilma igasuguste viperusteta, unustasin endale päiksekreemi määrides ainult näo kokku teha (seda tehti minu eest jooksurajale minnes). Ujumise start oli närviline nagu ikka. Isegi mitte nii head ujujad muutkui trügisid ja trügisid stardijoont edasi. Õnneks sain ennast nii hästi positsioneerida, et esimese 25-30m pärast olin vabas vees ja sain oma ujumist teha. Kahjuks ei olnud see kõige parem ujumine. Olin umbes ½ võistlusmaast pundi eesotsas ning tegin igasuguseid trikke, et mehi maha raputada. Ujusin rajalt kõrvale tehes pundist kaks erinevat punti, siis ujusin sikk-sakke sisse, et tagaoleval ujujal oleks raskem järgi jõuda. Tulemust ei mingisugust, kõik, või siis peaaegu kõik mehed tulid koos veest välja. Ratta alguses tuli meil teha väike tiir (u10km) linnas ja siis suunduda Queen K maanteele. Linna osa oli väga närviline. Palju tõmblemist ja reeglite eiramist jne. Hoidsin ise pundi tagumisse ossa, et saaksin eelnevatega vahet kontrollida. Kuni 35km see õnnestus, kuid samas õnnestus eelnevatel meestel jätta vahe sisse peagrupiga. Kuna keskmine kiirus oli sel hetkel 41,5km/h ja keskmised watid 290 ringis siis nägin, et sõidan suhteliselt lähedal oma limiidile. Ei hakanud seda pikka kiirendust ette võtma ja jäin oma tempos sõitma. Meel läks üsna mõruks, kuid mõtlesin sellele, et samamoodi jätkates võiks ratta ajaks tulla 4.30 ja selline minu tase peaks/võiks ju olla. Sain peaaegu kuni pöördepunktini (100km peal) Hawis üksinda sõita. Siis aga hakkasid esimesed mehed selg ees vastu tulema. Mehed, kes olid ikkagi liiga palju esimeste km jooksul endast andnud ja nüüd said korraliku kangi. See andis ainult hoogu juurde. Hawi pöördepunktist alates hakkas minu taga sõitma sakslane Timo Bracht, kes on siin juba viimased 3 aastat 5-6 olnud. Ootasin kogu aeg millal mees tuleb appi tempot tegema, kuid tema lihtsalt passis 30m minust tagapool 65km….Ratta lõpetasimegi koos, kuid tänu kiirele vahetusalale sain enne teda jooksma. Kuna miinimum eesmärk oli olnud tulla esi 25 sisse siis 21 kohapealt jooksma hakates tundus see täiesti kättesaadav. Esimese 10 miiliga suurt midagi ei juhtunud. Liikusin omas tempos ja mõnuga. Võtsin igast joogipunktist jääd ja vett ning uhasin seda endale pähe, käistele ning püksi. Munad, peopesad  ja pea tuleb sellises kuumuses tuleb ju külmana hoida! Nii nagu ikka suutsin ka paari fopaaga hakkama saada. Nimelt kaotasin kuhugi oma soolakapslid ning geelitopsi taskust õngitsedes suutsin selle maha kukutada. Seega üks hetk olin ilma igasuguse söögita. Kiirelt kalkuleerisin peas oma võimalused läbi, tegin kiired muudatused joogipunktidest läbijooksul ning tulistasin edasi. Nii jõudsingi poole maa möödudes järgmistele meestele kannale. Joe Gambles, Chris Lieto, Maik Twelsik said minu selga näha. Austria Ironmani võitja Marino Vanhoencer oli ennast nii kasti jooksnud, et teda kanti kahe mehe vahel rajalt minema, Austria IM teine mees Michael Weiss astus ka kõrvale. Mina ei teinud samas midagi üleloomuliku, lihtsalt panin jalga jala ette ja mõõtsin kilomeetrieid.  Jalgealune oli kuum asfalt küttis tõsiselt ning ühtegi pilve taevas polnud. Tuul küll natukene jahutas, kuid seda polnud piisavalt. Natural Energy Lab-i (kõige kuumem koht rajal) sisse joostes nägin, mis nägu on konkurendid. Enamus neist tulid üsna hapude nägudega vastu. Ilmselt ega minagi eriti hea välja ei näinud…..Krabasin special needs kotti valmispandud soolakapslid ning loputasin need Red Bulliga alla. Kuna silme ees terendas 14. Koht ja Andy Potts siis üritasin hoogu juurde panna, aga see enam väga hästi ei õnnestunud. Mingist hetkest loobusin miilide aegade vaatamisest, sest ajad hakkasid alla igasugust arvestust vajuma, kuid lõpuaja suhtes olin ikka positiivselt meelestatud. 30-37km olid väga rasked, reie tagaküljed hakkasid krampi kiskuma ning kui üritasin jooksupealt lihast mudida siis läks asi ainult hullemaks. Sõber Helgor sõitis kogu jooksuraja teise poole ulatuses mul kõrval ja karjus igasugu trükimusta kannatavaid ja mitte kannatavaid ergutussõnu. Igal juhul ühel hetkel hakkasin Andyle ligemale saama ja viimasel tõusul jõudsin järgi. Kuna aga tahtsin hooga mööda minna, et tal ei tekiks mingisugust tahtmist minuga kaasa tulla, siis tõstsin jalad maast lahti ja jooksin sörkimise asemel. Panin sellise hooga kuni jõudsin mäe otsa. Sinna jõudes kisas Helgor mulle, et pean veel juurde panema, sest Rasmus Henning on püütavas kauguses. Nägin kuskil kaugel ühte selga liikumas. Lihtsalt jooksin nii kiiresti kui suutsin Palani mäest alla ning keerasin viimaseks kilomeetriks siledale. Siis oli Rasmuse ja minu vahel veel 40-50m. Kruvisin tempot veel  ja kuigi Rasmus märkas minu tulemist ei suutnud ta sellele vastu midagi teha. Ma sprintisin nii kiiresti kui sain ning ei vaadanud peale Rasmusest möödaminemist enam tagasi. Enne finishisirget andis Peeter mulle veel Eesti lipu, kuid mul ei jätkunud jõudu seda lahti teha. Mul oli ainult üks siht, lõpujoon….Nii ma lõpetasin, lipp käes. Otsisin silmadega inimesi, kes mu sealt võiksid minema kanda, aga kuna keegi minu poole ei rutanud siis pidin veel 20m kõndima enne kui mul ümbert kinni võeti ning meditsiini alasse talutati.

Seekord ei pandud mind isegi tilguti alla, öeldi, et näed liiga hea välja, joo parem Dr Pepperit. Vedelesin jäävannis ning meditsiinitelgis oma 45min ja siis komberdasin ootavate sõprade juurde. Riided selga ja Burger Kingi sööma. Muuseas kui võistluskaalust rääkida siis hommikul enne starti oli 80,7kg ning peale lõpetamist märgade riietega 79,8…..Seega pidin rajal siiski suhteliselt õigesti toituma ja palju jooma kui kaaluvahe nii väike oli. Eks kõik vastupidavussportlased tahaksid kergemad olla ja ehk on see punkt millega peaksin järgmine aasta natukene rohkem tegelema.

Olen ka täna veel füüsiliselt ja emotsionaalselt täiesti tühi. Ei suuda midagi tarka teha ning ennast kokku võtta. Liikumine on juba kergem, kuid treppidest kõndimine ei ole praegu meeldiv. Jään ilma kõigist 10nest varbaküünest (tänu tugevale viimasele 2km jooksus), ning talla all ilutseb korralik vill. Kunas ja kus ma järgmisel korral võistlen, seda ei julge ennustada. Hooaega veel ametlikult lõppenuks ei kuuluta. Olen rahul sellega, et suutsin teha oma võistlust, kuid selleks, et siin kõrgemaid kohti saavutada tuleb riskida. Riskida suuremate koormustega treeningutel ja ehk ka keskmäestikus treenimisega. Riskida võistluses endas võideldes rattagrupis hea postitsiooni eest ning riskides kiirema algusega jooksus.

Teen sügava kummarduse kõigile, kes mind on sellel teel toetanud! Suur tänu ja õnnitluste ja heade soovide eest! See tähendab mulle palju!

Tänasega aga aitab kirjutamiset. Järgmise korrani.

Marko

Võistusvarustus on ka joones ja testitud. Hakkan vaikselt võistlusele keskenduma ning oma toitumist võistlusrajaga seostama. Saan teatud hulga tuttavat SIS geele ja jooki kaasa võtta, kuid midagi peab ka rajal pakutavast juurde haarama. Peale pingutuse peab siin väga täpselt jälgima seda, mida ja millal ma söön ja et ma ennast korralikult jahutan.

Võistluse ajal saab kohapealsetest oludest ja asjadest teada 21CC Triatloniklubi facebooki lehe ja twitteri kaudu. Sõber postitab siit infot kui saab.

Õnn on tugevatega!

Marko

Kolmapäeval viis lahke naabrimees Tom oma autoga mind u 40km mööda IM rattarada edasi, et saaksin treeningus kogu võistlusraja tagumise osa läbida. Tõus ratta pöördepunkti (u 100km peal) Hawi-s on parajalt karm. Täna puhus tõusul lisaks veel vastutuul. Tänasel treeningul testisin võistluse jaoks laenatud Zipp 808 firecrest, carbon clincher jookse. Testisin eelkõige seda, kas Big Islandi valjud külgtuuled mind kõigutavad, kui ma starti 8cm pöiagalaiuse jooksuga lähen. Tundus, et minu 80kg kehakaal on piisav, et ratast tugeva tuulega teel hoida. Ratta trenni lõpus oli väike deja vu, kui IM Austria võitja Marino Vanhoenacker minust nagu mootorrattaga mööda sõitis…..Jälle.

Kuna täna peale 130km ratast joostes oli selline tunne, et eilne jooks lõhkus lihased korralikult ära siis võtan kasutusle kogu oma CEP kompressioonivarustuse ja kulistan natukene rohkem valgujooki alla…Homme on kergem päev ja ehk reedeks on jalad uuesti all.

Marko

Treeningutest niipalju, et jõudu veel korralikult pedaalidesse pole saanud. Treeningpäevikut uurides on näha, et seis on parem kui samal ajahetkel enne IM Austriat. Samamoodi olen rahul eilse teise jooksutreeninguga kui jooksin tõusvalt 19,2km 1h20min.

Puhkepäeva hommikul alustasin kerge supluse ja bodusurfinguga Vaikses ookeanis ja nüüd lähen sõbra Cruiser rattaga linna, et teine hommikusöök ligi võtta. Korra peab ju Lava Java nimelist kohvikut külastama. Millegi pärast on just sellel kohvikul küljes eriline (triatloni)maine. Mine sa tea, äkki tuleb see heast toidust?! Peab proovima. Igal juhul on parem see ennem ära teha kui kõik triatleedid kohale saabuvad.

Järgmine nädal tuleb veel mõned pikemad ja tugevamad treeningud teha ja peale seda on ainult allamäge minek kuni võistluseni!

Otseülekande suhtes mul häid uudiseid ei ole. Vahepeal oli seis, kus iga proff oleks pidanud võistluse ajal endaga väikest GPS seadet kaasas kandma, kuid millegipärast see aktsioon tühistati. Seega pole muud kui www.ironmanlive.com ja nende ülekanne. TV-s ei tehta kindlasti otseülekannet. Võibolla tasuks uurida Saksa teleprogramme, sest tänu Saksa sportlaste suhteliselt suurele edule sellel võistlusel on nad oma TV meeskonnaga alati kohal.

Marko