Ironman Tallinnoktoober 11, 2018

 

3 nädalat oli ITU pika distansti MMi ja IM Tallinna vahel. Ironmani korporatsiooni PRO registreerimise miinimum nõudeid jälgides olin ma ennast juba kirja pannud, kuid seda kas ma stardin või mitte pidin koos treener Jüriga otsustama vahetult enne võistlust. Eestisse tagasi jõudes paigutasin kogu pere kahte autosse ära ning tänu kaaspiloodi Sirleti abile jõudsime ühes tükis ka Otepääle. Kõik see teekond selleks, et oleksime perena koos, ning mina saaksin lihtsalt vaatada Tartus EMil stardis olevate sportlaste treeninguid ja võistlusi. Minu enda enesetunne ei olnud kehva, kuid esimest korda julgesin massazi minna alles kolmapäeval, 4 päeva peale starti. Vaikselt, väga vaikselt taastusid jõuvarud ning ka lihased hakkasid järgi tulema. Ujumises sain endale jalad alla ja rattasõit polnud ka paha, kuid jooksujalgade leidmisega läks ikka aega. IM Tallinna võistlusnädalal nägid treeningud välja nii nagu nad võiksid olla ja 3 päeva enne starti sai otsus vastu võetud, et lähen proovima. Ma olin täiesti teadlik, et Ironmaniks on minu ettevalmistus puudulik. Kui oled terve aasta teinud tööd selleks, et joosta 30km tugevalt siis 42km on ikka 12km pikem (üllatus!). Arvasin, et kogemused ja aastatega tehtud treeningud annavad mulle siiski võimaluse tulemus välja pigistada. Jüriga leppisime kokku, et on mis on, aga ujumises ja rattas tuleb niipalju “kuuma anda” kui võimalik ja eks siis on näha, mis jooksus saab. Loomulikult oli ka minu meeltes pidevalt Tallinna lahe vee temperatuur. Stardinimekirja vaadates teadsin, et kui ujumist ei tule või see on lühendatud siis läheb mul väga raskeks midagigi välja võidelda. Päev enne starti käisin ka merevett proovimas ja ennast vaimselt ette valmistamas. Oli jahe, kuid ujutav. Tegin mõnusad 30min. 

Kuigi mul oli ainulaadne võimalus minna starti oma voodist siis ma seda ei kasutanud. Armastan oma perekonda ja lapsi küll väga, kuid selleks, et suudaksin stardiks kõik kokku koguda, tuli sõbra juurde ööbima minna. Õhtusöök Telliskivi Loomelinnakus ning uni Kalamaja kauboina. Paremat viimast lihvi olnuks raske ettevalmistusele tahta.

Võistluspäeva hommiku rõõmusõnum oli minu jaoks ujumisdistantsi toimumine täies mahus. Määrisin end õliga sisse ja libistasin kalipsosse. Pärast seda kui profid vette lasti läks veel tükk aega enne kui start anti. No natukene jahe oli, aga sprindiga esimese poini oli jahedus läinud. Tänud kalipsomütsile oli mul ujumise teises pooles isegi peal palav….Saan aru, et paljude inimeste jaoks oli siiski tegemist elu jahedaima kogemusega. Minul on aga selgelt meeles 2008.a. ITU MMi 11,8C vesi Vancouveris. Seal oli külm, 15,4C Tallinnas, oli selle kõrval ikka supp mis supp. Veest välja tulles ajasin TV6 otseülekannet teinud mehed segadusse. Selleks, et saada näppudesse tunne kiiremini tagasi plaksutasin u 20sek käsi. Nii polnud pärast kalipso äravõtmise ja kiivri pähepanemisega mingisuguseid probleeme. Rattasadulasse saades hakkasin endale sauna kütma. Harkus sain teada, et mul 3,5min edumaa. Esimese ringi Saku tagasipöördes oli see 4’ kandis. Siis aga ujus mul sisse kerge 40km mõõn, kus tundsin ennast sadulas tõsiselt ebamugavalt. Kõik oli kehva. Jõudu polnud, tuharas midagi kiskus ja liikumiskiirus kukkus. Mehed seljataga hakkasid vaikselt lähemale nihkuma. Punnisin, mis ma punnisin, aga lõpuks sain punni eest ära. Viimased 30km oli jälle lennuk sees ning suutsin vahepeal 3 minuti peale kukkunud kaotuse teiseks vahetusalaks 4,5 min peale vedada. Karbon hobest klubikaaslasele üle andes, kes vabatajtlikuna töötas, tundsin, et jalad on täitsa pehmed. Esimene Toompea tõus läks kergelt, aga see oli ainult esimene kaheksast. Tallinna jooksurada oli selline, kus rütmiga jooksmisest väga midagi välja ei tulnud. Iga natukese aja tagant oli vaja ennast kohendada, joosta kurve, üles alla. Vaid kultuurikilomeetril sai korraks mõtte vabaks lasta ja niisama jalgu kerida. Tagant hakaksid mehed lähemale tulema. Iga km natukene. Olin, olenemata sellest, et jooksmine sarnanes rohkem tatsumisele, endas ikka veel kindel. Et kannatan lõpuni. Peale seda kui 27km paiku reie tagaküljed esimest korda krampi läksid ma nii enam ei arvanud. Haamer tuli suur ja tema tulekut ei vääranud midagi. Samm lühenes, tempo kukkus ja peale 7h ja 16min pikkust võistluse juhtimist pidin ma liidri seisuse loovutama Philip Koutnyle . Viimase 6km jooksul suutis ka sakslane Duelsen minust mööduda. No mitte midagi ei suutnud teha. Ainukesed mõtted peas olid seotud sellega, kuidas finishisse jõuda. Kui ma sinna lõpuks jõudsin olin täinulik, et veel püsti suutsin seista. Kuigi mul tuli paluda korraldajatelt 30sek selleks, et juua natukne Cocat. Muidu oleksin kaotanud ka poodimumi shampanja pritsimise võistluse. Selles olin kindlat parim. Ha!

Täiesti eraldi tahaksin ma peatuda kahel asjal. Tänud Ain-Alarile. Võistluse ajal oli ta minu möödudes kõige ohtlikumates kohtades veendudes ise, et esimesed mehed sealt ühes tükis läbi said. Nii rattarajal kui jooksurajal. Aitäh. Kummardus korraldusele. 

Teiseks, võistelda eestikeelsete toetajate ees oli midagi, mida ma ei unusta kunagi. See kisa, nimeline ergutamine ning Vidriku puhul ka röökimine oli minu jaoks midagi uut. Uskumatu elamus! Minu sügav kummardus Teile kõigile. Raske oleks olnud midagi rohkemat soovida. No kui siis seda, et oleksin ka viimase ringi joosta suutnud.

Lõpuks olin rahul, et mu viimane PRO Ironman just niimoodi lõppes. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Toetajad / supporters

  • Partnerid / partners