Selleks, et aimu saada oma tegelikest võimetest tuleb võistelda. Vahepeal suure küsimärgi alla sattunud stardi tegin ikkagi ära. Reedel pakkisin oma kodinad kokku, laenasin Aleksandr Latini käest maanteeratta ning rentisin auto, et kõrvalsaarele duatloni võistlusele põigata. Fuerteventuralt saab suhteliselt kergelt Lanzarotele. Umbes sama lihtne nagu Saaremaale minek, ainult et isegi siis, kui 10 min enne praami väljumist sadamasse jõuad, lastakse sul praamile sõita. Hola mañana!
Club La Santa on Kanaaride vanim ja tuntuim treeningkeskus, mis veab ka paljusid saarel toimuvaid spordivõistlusi (Vulcano Triatlon, Lanzarote Ironman jne). Seekord oli siis duatlon, distantsiks 5/20/2.5 (jooks/ratas/jooks). Teadsin, et CLS-s treenib umbes samapalju tippe, kui Playitases ning ka seda, et paljud võivad teha duatloni kaasa treeninguna. Ööks sain ulualuse Pransuse tiimi meestelt (Molai&Poulat), kellel olid parasjagu käsil mahulaagri viimased treeningpäevad ning võistlema nad ei kippunud. Küll aga oli stardis kaks teist ja isegi kiiremat Pranstlast. Minu jaoks oli see planeeritud kui kiirustreening. Selle nädala kolmapäeval võtsin küll korraks oma jalad tagumiku alt välja ning jooksin paar kiiremat otsa, kuid mitte eriti palju ja mitte eriti pikalt. Sõitsin sinna ühe Taani harrastajaga, kes on siin meiega koos kaks kuud treeninud.Tema suust ei jõudnud minnes ära kuulata jutte, kuidas võistlus kulgema hakkab jne….
Võistlushommikul tegin natukene pikema soojenduse, sest pikkadest treeningutest kosumisel ei jõua lühikese soojendusega kuigi kaugele. Suur mootor vajab ikka kerget soojendamist, enne kui gaas põhja vajutatakse. Start läks nagu Hispaania duatlonil ikka, st kõik kohalikud karvajalad panid ajama nii nagu jookseks 400m…nojah peab aus olema, kaks välejalgset Prantslast ja üks Hispaanlane kõige ees. Esimesed 2.5 km saingi iga natukese aja tagant kellegist mööda joosta kuni ette jäi veel 8 meest. Need kolm lõuna-eurooplast olid parasjagu pikalt ees, kuid kõik teised olid rattaga püütavad. Kiire vahetusala ning kiire esimene km ning olin juba 4 meest kinni võtnud. Esimese mäe peal panin korraks gaasi uuesti põhja ning minu üllatuseks leidsin ennast paarikümne meetrise vahega eest ära. No ega siis midagi teha polnud, tuli edasi suruda. Paari km pärast vaatasin uuesti taha ja nägin, et üks jämeda reiega Taanlane tuleb koos kellegagi mulle järele. Otsustasin siis mehed ära oodata, et koos edasi sõita. Kui kohale jõudsid oli minu imestus suur, kui selleks imuriks Taanlase seljataga oli ketside ja tavaliste pedaalidega kohalik jooksukunn. Edasi tuli vastutuule lõik, kuigi allamäge, oli see siiski raske. Peale üht vedamiskorda seljataha vaadates oli taas üllatus suur, kui viimane ketspeeter oli põhjamaa meeste meeldivast seltskonnast kadunud. Edasi uhasime kahekesi niipalju kui masinavärgindus välja kandis ning vahe liidritega kahanes jõudsalt. Siis aga hakkasid need omavahel puid ja maid jagama ning vahe kärises jälle pikemaks. 2km enne lõppu laskumisel, kui ristteele tuli auto võtsin kurvi rahulikult. Võib öelda, et isegi liiga rahulikult, sest Taani poiss pani hullu ja sai kohe 25m edu. Ja järsku polnud jalas seda laksu, et see vastutuult allamäge kohe kinni tõmmata. Nii ma vahetusalasse jõudsin, 20sek peale Taanlast. Mõtlesin küll, et jooksen esimese kilomeetri tugevalt ja tõmban taanlasele järgi, kuid see mõtteks jäigi. Nii ma seal lidusin, 4. kohale lähemale ei saanud ja tagant ka kedagi tulemas polnud.
5. koht käes ja korralik pingutus seljataga, võtsin vahetusalast ratta ning tiksusin 2.5h ringiga sadamasse tagasi. Õhtuks kodus, jalgadele jäävann tehtud ning korralik toit kõhus. Kõik korras. Esmaspäevast uuesti Uus-Meremaa IM ettevalmistusele uut käiku andmas!
Marko
