Suvi 2017aprill 7, 2017

Esimene mikrotsükkel järgmise Ironmani ettevalmistusest on tehtud ning aeg  hooaja teise kolmandiku võistlused ja eesmärgid paberile panna.

Olen valinud välja järgmised kaks võistlust. Esimene neist on 04.06.2017.a. toimuv 70.3 Victoria Kanadas ja teine on juba tuttav ja turvaline 09.07.2017.a. Ironman Frankfurt.

Kõigepealt siis 70.3 distants Kanadas. Saaks ka lähemal, kui Põhja-Ameerika läänekallas, kuid ajaliselt (5 nädalat enne Frankfurti) on just see kõige sobivam. Teen võistluse, lendan koju ja saan veel 10 päeva tugevalt treenida enne kui koormuse langetamiseks hõredasse õhku sõidan(Font-Romeu treeningkeskus). Kavatsen korrata eelmise aasta valemit, mis kõigil kolmel korral toiminud. Tugevad treeningud merepinnal, taastumine keskmäestikus ning 3 päeva enne võistlust sõidan Frankfurti. Tean selle plaani plusse (toimiv keskmäestikutreening) ja miinuseid (pikk reis ja raske kohamine vahetult enne starti). Kandas võistlemise teeb lihtsamaks fakt, et saab abi oma USA sõpradelt, kes elavad Seattles. Nii kui ma oma sabakondi seal maha toetan, siis järgmisest hetkest ma enam mõtlema ei pea. Kõik on ära korraldatud, nii Victoriasse reisimine (u 2,5h autoga ja 2h praamiga),  kui ka elamine koha peal. Seega minu jaoks win/win variant! Saan panna pea maha ja keskenduda võistlusele!

Nüüd siis tähelepanekutest ja endale antud lubadustest.

Jüri pani tähele Uus-Meremaa Ironmanilt sotsmeediasse libisenud videojuppide kaudu ühte viga, millest olen olnud teadlik, kuid ei ole ennast parandanud. See on jooksu sammusagedus. See on langenud ning nüüd töötan selle kallal iga päev, et see jõuaks tagasi soovitud rütmi- 90 sammu minutis.

Võtan suurema tähelepanu alla füsio külastamise. Ironmani treeninguid tehes olen pidevas väsimusseisundis, kus on lihtne kõik asjad edasi lükata. See ei tundu vea tegemisena, kuid tagasi vaadates oleks mul Uus-Meremaaks valmistumisel olnud  vaja tunduvalt paremini oma keha eest hoolt kanda. Kärisesin nii vasakult kui paremalt ja hea enesetunne saabus alles 7 päeva enne starti. Olen seadnud asjad nii, et nüüd on mul inimene kellele loota ning ma ei saa enam vaikselt kuhugi nurka ära pugeda.

Niikaua kuni Eestis olen, käin iga nädal korra nõelravis. Minu jaoks toimib, positiivseid kogemusi on mitmeid. Punkt.

Teen kodus jäävanne ning kasutan Normatech saapaid. Viimastega on mul selline armastan/vihkan suhe. Neid on küll mõnus kasutada, kuid olen paar korda ka üle pingutanud ja tagajärjeks on pudrupehmed jalad järgmisel päeval. Mõistlikult asja võttes saab kindlasti paremini.

Kasvatan selektiivse nägemise, tänu millele kõnnin sirge seljaga mööda enamusest magusast (see on küll ilmselt suurim soovmõtlemine).

Kuna treeningutel jätkame “kerged päevad kergemalt ja rasked päevad raskemalt” printsiibi jälgimist, siis keeran raskematel hetkedel endale veel rohkem kruvi ja kergematel katan rahumeeli rattakompuurti/pulsikella kinni, et ma ei satuks ärevusse aeglasest tempost/madalast pulsist/madalatest jõu näitajatest.

Siia võiksin veel panna mitmeid asju, mida ma enda juures veana näen, kuid see nimekiri sai juba niigi pikk ja kellel seda aega ikka ülearu on.

Kuna minu “motivatsioonimuusikamanager” Taavi pole mulle viimasel ajal ühtegi uut lugu saatnud, siis võtsin selle Ironmani keskendumis/raskete hetkede lauluks Katy Perry “Roar”. Mulle lihtsalt sümpatiseeris selle laulu refrään. Ei ütle, kuidas vana rokipeer selle otsa komistas…..

“I got the eye of the tiger, a fighter

Dancing through the fire

‘Cause I am the champion, and you’re gonna hear me roar

Louder, louder than a lion

‘Cause I am a champion, and you’re gonna hear me roar!”

Nüüd trenni!

Kirjutamiseni,

Marko

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Toetajad / supporters

  • Partnerid / partners