Ühe võidu anatoomiajuuni 7, 2017

Võit….

Pühapäeval suutsin võita oma elu teise Ironman 70.3 võistluse Victorias. Sellele eelnenud treeningperiood oli kõike muud kui lihtne. Mitte selles osas, et raske treeningul/kerge lahingus vaid teistmoodi. See on pikk jutt……

13 nädalat

Lõpetasin IM Uus-Meremaal 4. kohaga. Väga valus kogemus ja väga valus tulemus.

u 10 nädalat

Otsustasime Jüriga, et keskendume suvise võistlusperioodi esimeses pooles kahele võistlusele. 70.3 Victoria ja Ironman Frankfurt. Hakkasin tegelema reisi planeerimisega. Kuna mul on head tuttavad Seattles siis palusin neilt abi. Mis tähendas seda, et mina saatsin neile oma saabumisaja ja edasise korraldasid juba nemad. Ideaalne.

8 nädalat

Treenides cyclocross rattaga mööda Tallinna tänavaid pidin peaaegu keset Tammsaare pst-d kukkuma. Näitasin vasaku käega suunda ja parem käsi põrus teel olnud “lainete” ja libedate kinnaste tõttu juhtraualt lahti. Ma ei tea, kuidas ma püsti jäin, aga selle tegevuse käigus panin põlvega kõvasti kuskile pihta. Esialgu ei osanud midagi sellest arvata, sest löök on löök – valus on nii kui nii. Päev peale “laksu” sõitsin 21CC treeninglaagrisse Mallorcale. Kolm päeva  läks mööda, kui “avastasin”,  et põlv on paiste läinud.

7 nädalat

Rattal sõitsin ühe jalaga ja joosta sai ainult rahulikult ja ainult korretse tehnikaga. Suht ebamugav oli olla. Jää, Traumeel geel ja venitamine aitasid treeningpäevad õhtusse saada.

6 nädalat

Põlv andis järele. Sain mõnuga Mallorca mägesid sõita ja enesetunne paranes iga päevaga. Kiiresti joosta väga ei kannatanud, kuid esimesed 200m ja 400m “lõigud” sain tehtud.

4 nädalat

Sõitsin kolmapäeval Aerobike Jüri etappi. Tõmbasin pighutuse ajal 12C õhku kopsudesse nii et vilises. Vaatamata sellele oli tulemus alla igasugust arvestust. Laupäevaks olin küpse. Kurk valus, kops krabises ja nina jooksis. Käisin ainult Sparta jõusaalis kergelt higistamas. Enesetunne oli kehva ja meeleolu suht sant. Eriti kuna vaatasin pukki sõites kuidas 70.3 St George võistlusel võtsid mõõtu olümpiavõitja Alistar Brownlee ja Kanada eksnarkar-nüüdne triatloni wonderman Lionel Sanders. Pühapäeva õhtul otsustasin koos Jüriga, et proovime järgmisest esmaspäevast Victoria 70.3/Frankfurdi IM treeninguid ikkagi alustada.

3 nädalat

Kõik trennid tegin ära ehkki, Jüri “õngitses” ujumisest mind üsna varakult kuivale. 1.20/100m reziim on nagu “Võimatu missioon” film. Rattas jõudu ei olnud, keskendusin rohkem kerimisele. Jooksu ainukene rõõm oli sellest, et sagedusega töö hakkas vilja kandma, aga kiirust ja head enesetunnet veel polnud.

2 nädalat

Ujumises pidin üle pika aja jälle  20*100m testseeria enne lõppu katkestama, sest padrunid said lihtsalt otsa.

Rattas sõitsin lühikesed lõigud sama jõuga nagu sõidaksin OD võistlust ehk siis kehvalt.

Jooksus lõpetasin 10*1km testjooksu peale 8* ära sest keha ütles, et nüüd on kõik. Vähemalt esimest korda üle pika aja nägin km aega alla 3.30

Positiivse külje pealt sõitsin pikki rattaid suure mõnuga. Suurt järelväsimust ei tekkinud. Rattasõidu mantra oli jätkuvalt “kerimine”! Pühapäevasele pikale jooksule tuli Helgor rattaga kaasa. See andis palju juurde. Jooksu ajal veel ütlesin Helgorile, et seis on küll kehva, aga tunnen, et ma tulen sellest välja. Mul ei olnud selleks mingit alust. Lihtsalt tunne.

Väga puges hinge Tanel Kangerti kukkumine Girol. Siredate rabarebase jalgadega (tema enda väljend kui ta veel blogi pidas) tagasihoidlik pedaalitallaja on üks mu lemmiksportlasi. Mul on olnud ebaõnne oma karjääri jooksul, kuid mitte sellist laksu ja mitte sellisel positisoonil olles. Tema motiveerib oma tegemistega mind ja loodan, et ka mina teda.

1 nädal

Esimesed positiivsed nähud. 1.20 reziimiga sain basseinis hakkama. Jooksulõigud 3.20-3.25 per/km peale. Koormuse kasvades väsimus ei kasvanud lineaarselt, vaid igat päeva suutsin lõpuks seedida. See seedimine ei olnud küll kerge. Oli mitmeid päevi, kus ma istusin peale treeningpäeva diivanil nagu oleks puuga pähe saanud.  Tundsin end diivanikaunistusena. Päris mitmel päeval kahtlesin ka ise kõiges. Oma enesetundes ja ka võimaluses, et tulen sellest välja.

Testosterooni taseme määramiseks ei pidanudki ETL-i partneri Synlabi poole pöörduma, tuli ainult vaadata, mis muusikat oma pikkade jooksude ajal kuulan. Taylor ja Katie Perry ruulisid. Kirill ähvardas, et asendab need Sepulturaga, kui ma oma jalgu kõhu alt välja ei võta!

Võistlusnädal

Mingi värskus nagu hakkas kontidesse pugema alates teisipäevast. See ei väljendudnud küll treeningutes kuidagi. Kolmapäeval jõudsin enne lõunast lendu teha ära 2h20min ratta ja jooksu. Siis pakkimine ka lennujaama sõit. Hektiline nagu ikka.

Seattles kohal olles tegin oma tavapärased võistluseelsed treeningud kergemas kastmes. Ujumiseks 25y pikkune 28,5C bassein ei olnud just ideaalsed, kuid sobisid lennukiistme tagumiku küljest lahti kangutamiseks imehästi. Staadionijooks üllatas meeldivalt. Tavaliselt on pärast pikemat lennureisi väga raske ennast käima saada, kuid seekord probleeme ei tekkinud. Lõpus jooksin ka kaks kilomeetrist lõiku 3.15 tempos. Omaette mõtlesin, et pole paha….

Võistlus

Pauk käis ja 100m ujumise järgselt olin esimene. GOG (Graham O’Grady) ei tahtnud mind aidata, ainult kraapis mu varbaid. Ujumise lõpul veest välja tulles tuli eriti esile see, et vee temperatuur oli 18,5C ja väliõhk 11C. Ratta algus oli külm. Andsin endale aega käima saamiseks ja siis hakkasin vaikselt kruvi keerama. Kui päris aus olla, siis võistluseelsel sõidul ja autoga rattaraja vaatamisel rada kohutas mind. Oli kaks võimalust seda rada sõita. Kas nii, et saad igast mäest eelnevalt kogutud hooga üle või siis mitte. Otsustasingi sellele rõhuda. U 25km peal sain GOGiga väikse vahe sisse ja edasi olin juba üksi. Kui välja arvata kauguses olnud politseid ja u 70-100m kaugusel sõitnud motokohtunikku. Pidevalt ootasin kunas Taylor Reid tagant tuleb. Aga ei tulnud.  75km peal olnud 4km lõik – 2km 9% tõus ja sama alla tagasi! Seal sain esimese aimu, kui kaugel konkurendid on. Alla lennates tegin Saganit ning ei saanud vahet järgmistega vaadata aga oletasin, et see on u 2,5min. Siis sain aru, et täna võib võistlus huvitavaks minna ja lülitasin sisse järgmise käigu. Jooksma minnes ei saanud ennast hästi käima. Jooksurada on Victorias täielikult maastikul. See tähendas rada, mis meenutas mõnusat jooksukrossi Lõuna-Eesti metsades. Sisseelanuna sain ennast liikuma. Keskendusin ainult sellele, et saaksin kiiremini edasi. 7,5km peal sain teada, et vahe on järgmisega 2,5min. Mõtlesin, et voh, ei olegi väga palju kaotanud, teadmata, et mul oli tegelikult olnud 4min20sek pikkune edu peale ratast. Oma peas seadsin endale eesmärgiks kaotada järgmise 10km vähem kui 1,5min, et viimaseks paariks kilomeetriks oleks kindel vahe. Nii õnneks läkski. Vahe 3km enne lõppu oli 1.55. Väsimus hakkas ka kogunema ning ühel ebatasasusel oleks jalg peaaegu alt läinud. Sellest kosununa ei olnud muud teha kui lõpuni purjetada. Finish oli emotsionaalne. Võistluse võitjana lõpetamise võimalust tihti ei teki ja nüüd sai siis pika ootamisega tekkinud punni maha võtta.

Nagu ikka, on homme uus päev ning mulle hakkab koitma järgmine 10 päeva pikkune treeningtsükkel, et olla veel paremini valmis Ironman Frankfurdiks.

Kirjutamiseni!

Kommentaarid: 4

  1. Sul on ikka uskumatu teotahe, suu jääb lahti seda lugedes! Müts maha ja ikka palju õnne ka!!

  2. Väga motiveeriv on lugeda, et kui treenigutelmon raske ja ajad on “kohutavad” tuleb ennast usaldada ja lôpptulemus vôib siiski positiivne olla .
    Super tulemus, Marko !

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Toetajad / supporters

  • Partnerid / partners